Tõnu ja Tiit saladuslikul ajasaarel

Kindlasti vaatavad «Tiitu ja Tõnu» teise pilguga need, kes mäletavad «Peetri ja Tõnu» lavaelu. Kõik tuleb tasapisi meelde. Eriti selgesti on püsinud mu mälus kaks tegevust: tooli kokkuklopsimise naljakas protsess ning veinijoomise kiirrituaal. Kusjuures, tollasel esietendusel olin täitsa kindel, et nad kummutavad laval kaks pudelit päris punaveini, ikka klaasitäis ainsa sõõmuga! Ei raatsinud praegu üle küsida, kuidas veiniga vanasti lood olid. Las jääb see eheduse illusioon. Nüüd istusin esireas, ja ei mingit kahlust, vein ei olnud päris. Kõige ajamärgilisem rekvisiit muidu nostalgilises lavaruumis oli e-sigaret, mida Tõnu melanhoolselt pahvis. Muusikat oli vanas lavastuses palju rohkem, küllap tänu Volgile, loo «Smoke on the water» kitarriakorde tõmmati hasartselt.