:format(webp)/nginx/o/2021/01/12/13573322t1hb1b5.jpg)
Ühel pool tanki roomikute alla litsutud inimesed, teisel pool rühm tsiviilisikuid, kes püüavad tõugata eemale 40 tonni kaaluvat soomustatud koletist. See on üks kõige meeldejäävam ja kohutavam foto verisest 13. jaanuari ööst 1991. aastal, mil Nõukogude väed ründasid Vilniuse teletorni.
30 aastat on see pilt olnud sümbol valusatest mälestustest, mida osa tahab unustada ning osa eitada.
Eelmise laupäeva hommikul oli Vilniuse teletorni – sisuliselt Tallinna teletorni koopia – ümbrus kaetud kauni ja pehme lumega, paik tundus kummaliselt vaikne, isegi rahulik. Nagu ka 30 aastat tagasi 12. jaanuaril, samasugusel laupäevahommikul. Toona ei aimanud seda tähtsat telekommunikatsiooniobjekti kaitsnud inimesed, et kõigest mõni tund hiljem vallandub torm.
Praegu käib Covid-19 tõttu suletud teletornis vaid mõni üksik külaline, sest selleks on tarvis eriluba või -sündmust. Fotograaf Virgilijus Usinavičius naaseb siia juba viimased kolm kümnendit iga 12. jaanuari hilistel tundidel, et olla oma mõtetega üksi ja vaadata tagasi sellele kohutavale 1991. aasta ööle, mille tunnistajaks ta oli.
Ta ei saanud toona haavata – vähemasti mitte füüsiliselt –, kuid vesteldes temaga tillukeste graniidist obeliskide juures, mis märgivad tapetud tsiviilisikuid ja on asetatud täpselt nende surmapaigale teletorni juures, on mehe näol kurbus.
Üks obelisk tähistab kohta, kus Nõukogude tank lömastas 23-aastase Loreta Asanavičiūtė. Selle silmapilgu tabas Usinavičius oma kaameraga ning tema pildist on saanud 13. jaanuari öö sümbol. Foto sünnilugu ümbritsevad kummatigi müüdid.
/nginx/o/2018/09/24/11443082t1h856f.jpg)