:format(webp)/nginx/o/2021/01/12/13573313t1h0344.jpg)
Hapraid hetki Eesti iseseisvuse taastamise teel on olnud mitmeid, kui otsustavaks sai mõne üksikisiku julge samm. Nõukogude Liidu reaktsioonilistele jõududele tundus olevat 1991. aasta jaanuar paras aeg vastulöögi andmiseks Balti riikide vabanemisele okupatsiooni alt. Kõigis kolmes Balti riigis tehti ettevalmistusi vägivaldseks pöördeks, paigutati ümber väeüksusi ning Leetu suunati eriüksus Alfa.
Pärast seda, kui konflikt Leedus juba veriseks muutus, püüdsid Eesti Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel ja valitsusjuht Edgar Savisaar leida 13. jaanuari hommikul kontakti Nõukogude Liidu liidri Mihhail Gorbatšoviga, kes aga temale iseloomulikult ei olnud kriitilistel hetkedel kättesaadav. Seejärel tehti panus Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu esimehele Boriss Jeltsinile, kes oli tollal juba teravas vastasseisus NSVLi keskvõimuga. Nagu tolleaegne Eesti valitsuse riigiminister Raivo Vare Postimehele ütles, rullusid sündmused 30 aastat tagasi tohutu kiirusega. Umbes kahe tunni jooksul, kella 11–13 peetud kiirete arutelude ja kontaktiotsingute tulemusena leidis valitsusnõunik Vladimir Juškin oma isiklike tutvuste kaudu kontakti Boriss Jeltsini lähikonda, kes andis eestlaste kutse edasi.
Nagu Jeltsini meeskonna liikmed on meenutanud, tuli kutse Tallinna sõita täiesti ootamatult. Kuigi kõik Venemaa liidri lähedased keelitasid Jeltsinit sedavõrd äreval ajal Tallinna-sõitu mitte ette võtma, otsustas ta pärast pooletunnist järelemõtlemist, et sõidab. Kell 12.45 helises Toompeal peaministri kabinetis telefon ning Jeltsin teatas Edgar Savisaarele, et ta tuleb Tallinna. Siis helistas ta ka Arnold Rüütlile, misjärel lepiti kokku kohtumise üksikasjad.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)