Tiit Tammaru: Eesti rahvusriik rändeajastul (2)

Eesti nagu kogu Euroopa on jõudnud oma arengus rändesõltuvuse ajastusse. Rändesõltuvust tõlgendatakse sageli kitsalt: ühiskonnas on vaja teha ära teatud tööd ning kuna tööealiste inimeste arv väheneb, on lahenduseks puudu jäävate töökäte sisseränne. Viimased kolm aastat on teadusrühmad Eesti ülikoolidest RITA-rände projekti raames analüüsinud, mida tähendab rändesõltuvus Eestile. Tulemuseks on visioonid Eesti rände- ja lõimumispoliitika alustest ning ühtsest Eesti koolist, samuti mitu väga praktilist tööriista, millele saavad oma töös toetuda nii poliitikakujundajad kui ka õpetajad klassiruumis.

2017. aastal ilmunud Eesti inimarengu aruanne tõi välja, et rahvastiku arvu vähenemist on võimalik kompenseerida sündimuse suurendamise ja sisserändega. RITA-rände projekti analüüsid näitavad, et Eesti ei ole oma arengus jõudnud rändesõltuvusse selle kitsas tõlgenduses. Tõsi on see, et tööturul on tööealiste inimeste arvu langusest tingitud pinged, mis pitsitavad tööandjaid tugevalt. Samuti on arusaadav, et poliitikud mõtlevad hoolega selle üle, kust tuleb riigieelarve tulupool. Lahendused tööturu pingetele ja tulevasele maksutulule pole aga ilmtingimata seotud töötajate arvu ning seda toetava sisserändega, mida näitab pilk minevikku: ei töötavate inimeste arv ega maksutulu ole Eestis vähenenud, hoolimata ulatuslikust väljarändest ja tööealiste inimeste arvu vähenemisest viimastel aastakümnetel.