Mudlum: kas elame ikka reaalses maailmas? (1)

Aasta lõpetavad igat masti kokkuvõtted, tagasivaated ja edetabelid. Aastat alustavad jällegi ennustusvaldkonda kuuluvad artiklid, alates horoskoopidest ja lõpetades prognoosidega, palju kasvab SKT või jumal teab mis muu näitaja. Mõni asi on hea, kui ta kasvab, nagu jõukus ja vennaarm, mõni asi on hea, kui ta kahaneb, näiteks reostus ja raiemahud.

Tavainimene ei jaga sellest kõigest muidugi mõhkugi. Ja mina olen tavainimene, kes peab sel aastal kuidagi iseäranis palju mõtlema selle peale, kuidas maailm toimib. See on kohutavalt raske ja pingutav, sest mu teadmised maailmast on pehmelt öeldes kasinad. Ma ei imesta sugugi selle üle, et ametkondi ja valitsusi lakkamatult kritiseeritakse halva kriisijuhtimise pärast. Kriisidega hakkamasaamine ongi kaasaegse maailma nõrk koht.

​ Pikki aastaid on poliitikas domineerinud mitte karismaatilised ja otsusekindlad liidrid, vaid osavad politikaanid, kelle peaülesanne on olnud ainult oma jalgealust kindlustada. Nad suudavad hädavaevu hallata vaid normaalse maailma toimimist, eriolukorrad ja kiirete otsuste langetamine käib neile üle jõu. Sest mõnes mõttes on nemadki tavainimesed – nad ei saa maailmast aru, aga ei tohi seda tunnistada ei iseendale ega oma valijatele. Selles valguses on üllatav, et siiamaani niigi hästi on läinud.