Maailm lõpeb mängides

Mängu mõiste on muidugi mitmekülgne, lähtudes kas või prantsuse sotsioloogi Roger Callois’ mänguteooriast. Callois jaotas mängud nimelt kaheks: ludus’eks, mis tähistas struktureeritud ja eesmärgistatud mängu, ja paidia’ks, mille all pidas ta silmas spontaanset ja kontrollimata vabamängu. Becketti tekstis ja Raudsepa lavastuses saab eelkõige jälgida paidia’t ehk mängu, milles kehtivad küll mõned reeglid, ent võitjat-kaotajat lõpuks ei otsustata. Eesmärk on hoopis tunda rõõmu, naudingut mängimisest kui sellisest.