Mikael Raihhelgauz: tehisintellekti turvalisusest (2)

Neill Blomkampi 2013. aasta film «Elüüsium» ei kirjelda kuigi ihaldusväärset maailma. Rikkad elavad luksuslikus kosmosejaamas, kus pole haigusi, kehad ei vanane ja keegi ei puutu tavapäraste muredega kokku. Maast endast on saanud suur slumm, mille asustajad eksisteerivad reostatud kõrbe lootusetus vaesuses. Kõige õõvastavama hoobi Maa elanike inimväärikusele annab aga hoopis sealne õigussüsteem: pole selge, kes seadusi vastu võtab, kuid nende jõustamisega tegelevad robotid. Ühes stseenis läheb peategelane vestlema plekist «kriminaalhooldustöötajaga», kes teatab talle katseaja pikendamisest. Noormees püüab ennast selgitada, armu paluda, ent «ohvitser» käsib tal korduvalt vait jääda. Ei ole vähimatki võimalust tema mõtteprotsesse juhtivaid algoritme ümber veenda.