:format(webp)/nginx/o/2019/10/13/12649740t1ha127.jpg)
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) saavutab mõne aastaga rohkem kui kommunism 50 aastaga, sest selle poliitiline patuelu pöörab üldise usuleiguse usupõlguseks. Mitte kristlaste või kristluse suhtes, aga just kiriku kui institutsiooni suhtes, kirjutab suhtekorraldaja Vootele Päi.
Mõni aasta tagasi poleks kedagi huvitanud, kui palju saab EELK katuseraha või kas kirikutele tehakse piirangute suhtes erandeid, kuid tänane avalikkuse pahameel kiriku vastu on kirikuisade kasvava poliitilise aktiivsuse tulemus, millel on pikaajalised tagajärjed.
Kui kirik institutsioonina hakkab pühasõna lugemise asemel tegema poliitikat, siis võib see mobiliseerida kitsamat kogukonda, kuid seda valdava enamuse tõrjumise hinnaga. Kiriku politiseerimine mammona ja mõjuvõimu eesmärgil on libe tee, sest ühiskonna passiivsus ja usuleigus pöördub hoopis antipaatiaks. Usu ja poliitika koitus võib tuua osapooltele lühiajalist edu, kuid kui poliitikute jaoks on kohanemine ellujäämisoskus, siis kirik peaks vaatama valimistsüklist kaugemale. Osav poliitik korjab oma hääled kirikuga või kirikuta, kuid kirikule on nurjunud poliitabielule järgnev purgatoorium valuline, kui mitte saatuslik.
Michigani ülikooli professori Ronald F. Ingleharti ning Harvardi politoloogiaprofessori Pippa Norrise uuringud näitasid, et 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi esimesel kümnendil religiooni roll enamikus vaadeldud riikides (33 riigis 49st) inimeste igapäevaelus kasvas. Samas viimasel kümnendil on trend pöördunud ning ajavahemikus 2007–2019 täheldasid teadlased religiooni rolli kahanemist samast 49st riigist koguni 43s.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/14/11572847t1hf3cd.jpg)