Professor Jüri Talveti ajastu eesti humanitaarias (1)

Nüüdsest iga väljaspool põhilist töökohta tellitav üld- või erikursus, milleks vanusenumbrist hoolimata paljud senised professorid või dotsendid veel oleksid võimelised, tähendaks ju ülikooli(de)le lisakulu. Elu- ja teadlaskogemust võidakse rakendada retsenseerimises või oponeerimises, aga seotus ülikooliga on paratamatult määratud nõrgenema. Ei ole kuulnud ei Tartu ega Tallinna Ülikoolist, et meil oleksid ülikoolielus kaasarääkimiseks emeerituste kogukonnad. Igaüks vaatab, kuidas ise hakkama saab ja väärikalt eluõhtusse jõuab.

Jüri Talveti teekond Tartu Ülikooli õppejõuna on olnud pikk ja viljakas. On põhjust rääkida Talveti koolkonnast, võrdleva kirjandusuurimise n-ö ­eesti variandist, milles Juri Lotmani viljeldud kirjandus- ja kultuuri­semiootikal on mõjukalt toimiv komponent. Aga on põhjust rääkida koguni professor Talveti ajastust Tartu Ülikoolis ja ülepea eesti humanitaarias. Talvet alustas õppetööd 1974. aastal. Nõukogude ajal loeti maailmakirjanduse klassikaliste autorite teoseid «väliskirjanduse» nime all, rõhutamaks «oma» ja «võõra» erisust. «Oma» oli nõukogude rahvaste kirjandus, sh vene ja eesti kirjandus, millest samuti sai lugeda-õpetada tsenseeritud osi; «võõras» aga see, mis seostus ajaliselt kauge ja võõraga, antiik- ja keskaegse kirjandusega, või siis ideoloogiliselt tunnustatava kaasaja ida ja lääne kirjandusega.