ELi justiitsvolinik tunnistab murelasteks Poola ja Ungari (1)

Kui poliitiliselt laetud selle raporti koostamine oli? Sõna «õigusriik» tundub teatud mõttes üsna fetišeeritud.

Enne Euroopa Komisjoni volinikuks saamist esindasin Belgiat 12 aastat rahandusministrina ja siis kaheksa aastat välisministrina Euroopa Liidu nõukogus. Nägin seal, et riikide eelarveolukordi, strukturaalseid ja muid reforme saab arutada, aga tõsiselt väärtuste ja õigusriigi üle debateerida on keeruline.

Maastrichti kriteeriumi üle võis panganduskriisi ajal Kreeka ja teistega vabalt arutelda. Aga Kopenhaageni kriteeriumite (mis hindavad, kuivõrd ELi-kõlblik on riik poliitiliselt, majanduslikult ja seadusandlikult – toim) üle debatti pidada oli väga keeruline.

Olin välisminister 2011. aasta detsembrist kuni mullu detsembris Euroopa Komisjoni volinikuks tulemiseni. See oli aeg, kui Ungari oma esimese põhiseadusreformi tegi. Beneluxi riigid soovisid selle üle debatti pidada, me mainisime Lissaboni leppe artikkel seitset, aga selle küsimuse liidunõukogu tasemele toomine oli keeruline.

Järgmistel aastatel nägime uusi rikkumismenetlusi Euroopa Komisjonis ja juhtumeid Euroopa Kohtus.

Nüüd on meil esimene aastaraport, mis tähendab, et meil on esimest korda püsiv viis arutamaks igal aastal õigusriigi olukorda kõigis 27s ELi riigis.

Me korraldasime 300 «visiiti» liikmesriikidesse – koroonaviiruse tõttu video teel. Metodoloogia oli kõigi jaoks sama. Eesmärk oli saada kõigist liikmesriikidest vastus ning saada järgmiseks raportiks olukorra parandamine.