/nginx/o/2020/12/14/13529603t1ha039.jpg)
Lõppev aasta oli kõigile raske. Ent kuidas on lood etenduskunstidega, mis vajavad toimimiseks elavat publikut? Mis saab väikestest teatrifestivalidest ja avangardsematest etendustest? Priit Raud (sugulusside puudub) leiab optimistlikult, et kriis võib avada teatritele hoopis uusi võimalusi.
Kui oluline osa on etenduskunstide skeenes väikestel festivalidel?
Suured märgilised festivalid on meil kogu aeg olnud, aga nüüd muutuvad meie võrgustunud maailmas üha tähtsamaks need väiksed. Suuremate festivalide süsteem või ülesehitus on selline, et nad peavadki kogu aeg suuremaks minema, laienema. Ja see muutub mingil hetkel ebainimlikuks. Vaataja ei saa festivalitunnet kätte. See on nagu majandusega – me millegipärast kogu aeg tahame, et majandus aina kasvaks. Tänu uutele meediatele teame rohkem erinevaid kunstnikke. Mingeid väga alternatiivseid või oma nišis väga tugevaid tegijaid ei kutsuta suurtele festivalidele – aga siis toimuvadki need väikesed festivalid, kuhu võidakse kutsuda ka neid, keda suur maailm ei tunne.
Festivalid on ühtlasi paljunema hakanud ka seetõttu, et see on rahastajatele, poliitikutele ja vaatajatele arusaadav vorm – sellest saab aru inimene, kes ei saa aru, millest see festival on. Praegune tendents on see, et suured festivalid lähevad veel suuremaks ja tekib juurde ka väikseid.
Millised tagajärjed on koroonakriisil etenduskunsti(de)le olnud?
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)