/nginx/o/2020/12/11/13525315t1he367.jpg)
1,5-kraadise temperatuuritõusuga kliimasoojenemine ei piirdu, kuid tagasilöökidest ja senini lahendamata tehnilistest küsimustest hoolimata hakkab viis aastat tagasi sõlmitud Pariisi kliimalepe pigem uut hingamist sisse saama, kinnitavad Postimehega rääkinud kliimaeksperdid.
Viis aastat tagasi kirjutasid kõigi maailma riikide juhid Pariisis alla dokumendile, milles võeti ühiselt eesmärgiks kliimamuutustega võitlemist tõsiselt võtta. Tänaseks on selge, et tollal võetud ambitsioonikamaid eesmärke saavutada ei õnnestu. Küll aga on siht seatud ning hilinenult võidakse kliimaeesmärgid siiski saavutada.
«Täna, viis aastat hiljem, võib öelda, et [kliimaleppega] on nagu valitsuse poolt kehtestatud Covidi-piirangutega. Teadlased annavad oma soovituse ja valitsus siis vaatab päriselule otsa ja lähtub sellest, või siis ei lähtu,» mõtiskles kliimaleppest endine keskkonnaminister Marko Pomerants, kelle allkiri Eesti Pariisi leppega liitis. «Viis aastat tagasi oli Eesti ambitsiooniks sajandi keskpaigaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 80 protsenti, nüüd oleme meiegi jõudnud kliimaneutraalsuse aruteludeni. Seega muutused toimuvad.»
Rohketest tagasilöökidest hoolimata võib Pariisi lepet pidada siiski üheks suureks edusammuks kliimamuutustega võitlemisel. 2015. aasta novembri lõpus, kui kliimakonverents algas, oli ÜRO valitsustevaheline kliimaekspertide kogu (IPCC) juba tulnud välja selgete hoiatustega, et katastroofiliste tagajärgede ärahoidmiseks peaks globaalse temperatuuri tõus piirduma kahe kraadiga, ning lisandus ka teadmine, et soojenemise hoidmine 1,5 kraadi piires vähendaks märkimisväärselt drastilisemaid tagajärgi.
Ometigi ei olnud rahvusvaheline õhkkond Pariisi kohtumise alguses kuigi entusiastlik: üsna värske oli veel Kyoto protokolli kogemus, kui õnnestus saada kokku vaid 84 riigi allkirjad ning USA protokolli lõpuks ratifitseerimata jättis. Samamoodi oli liiva jooksnud 2009. aasta Kopenhaageni kliimakonverents.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)