Juhtkiri ⟩ Salatsemine edasi ei vii (1)

Metsadebati suurimaid komistuskive on avaliku teabega ringikäimine: andmeid tõlgendatakse nii, nagu see on kellelegi kasulik. See on ka üks peamisi põhjusi, miks osaliste vaidlused on läinud teinekord väga tuliseks. Lahendus ühiskonda polariseerivale küsimusele saab tulla siis, kui kõik asjaosalised on teadmiste koha pealt ühtviisi hästi valgustatud.

Teadmised on võim, nagu ütles briti filosoof Francis Bacon juba 17. sajandil. Metsaküsimustes on arvestatav osa vajalikust infost koondunud keskkonnaministeeriumi ja selle allasutuste kätte. Mis seal salata, võimukamalt positsioonilt on ka kergem kõhklejaid vaigistada. Piisab, kui öelda, et Eesti metsas on kõik väga hästi ning metsa juurdekasv ületab raiemahtu. Nii ei jää looduskaitsega tegelevatel asutustel muud üle kui usaldada pimesi autoriteeti.

Demokraatlikud riigid on liikunud üha suurema avatuse ja faktipõhise kontrollitavuse poole. Informeerituse tasemest sõltub, kas täna vastu võetud otsused on homseks ennast õigustanud. Valesid valikuid tehes aga leiame ennast soovimatust kohast. Metsa tuleviku seisukohalt tähendab see, et praegustest otsustest sõltub, kas ka järgmised põlvkonnad saavad samu hüvesid nautida nagu meie praegu. Seda nii rikkaliku looduse kui ka metsast saadava tuluna.

Metsainventuuri andmete avalikuks tegemine aitaks jahutada tuliseks kiskunud metsadebatti.

Tänases Postimehes kirjutame murrangulisest sammust, mille järgi on andmekaitse inspektsioon käskinud keskkonnaagentuuril avalikustada Eesti metsa alusandmed, et ka teised eksperdid saaksid sellest järeldusi teha. Statistilised metsainventuuri andmed peavad soovijatele kättesaadavad olema alates 21. detsembrist.

Mõistagi ei tähenda see, et iga eestimaalane, kes läheb siis andmestikuga tutvuma, saaks metsa olukorra asjus üle öö targemaks. Kõige kasulikum on see teave ülikoolide teadlastele, kes saavad kõrvutada neid andmeid oma uurimistööga ning teha kaugemale ulatuvaid prognoose praeguse metsa majandamise jätkusuutlikkuse kohta. Just seda ootame ju teadlastelt, et nad saaksid oma teadmistega olla abiks poliitiliste otsuste tegemisel. Küll aga jääb mõistmatuks, miks on seni olnud vaja nende tööle kätt ette panna.

Iseenesest on mõistetav ka keskkonnaagentuuri mure, millega põhjendatakse andmete salastamist. Näiteks kui metsaomanik teab, et tema metsas asub statistilise metsainventuuri proovitükk, siis võib ta tahta valida raiete tegemise aega nii, et ühelgi aastal ei jääks raied aasta valimisse.

Kuid selliseid kitsaskohti ei tohiks avaliku huvi seisukohalt lahendada salastamisega. Andmete usaldusväärsuse tagamiseks on ka teisi viise, näiteks soovitab andmekaitse inspektsioon täiendada metsainventuuri tegemise korda nii, et metsaomanikel oleks seda keerulisem raietöödega mõjutada.

Statistilise metsainventuuri andmete avalikuks tegemine aitaks tublisti jahutada nii tuliseks kiskunud metsadebatti, sest siis tekiks ülikoolidelgi võimalus tellida algandmetele tuginevaid teaduslikke analüüse. Samuti aitab lisapädevuse juurdetoomine esile tuua alternatiivseid vaatenurki ning kummutada eksiarvamusi.