VIDEO ⟩ Kunst sinu ümber. Fotokunstnik Paul Kuimet: «Pean ennast kõigepealt kodanikuks ja alles siis kunstnikuks.»

Mis on sind fotograafina kõige rohkem loominguliselt mõjutanud ja kuidas sa selleni üldse jõudsid?

Ma olin nooremana teinud sõpradega rulavideoid ja mõtlesin selle jätkuks Londonis filmi õppida ja siis hiljem EKAs fotograafiat. Tollal, nullindate keskpaigas olid minu jaoks olulised mõned rulavideod, samuti Gus Van Santi filmid.

Viimasel ajal olen saanud üha rohkem inspiratsiooni kirjandusest ja luulest, näiteks Quinn Latimeri ja Ben Lerneri esseistikast ja ilukirjandusest, mis seob autobiograafilisuse poliitiliste ja ühiskondlike teemadega.

Sa pildistad palju tänavalt: arhitektuurseid vorme, detaile linnaruumist, selle muutumist. Kuidas sa linnaruumiga suhestud ja mis sind selle juures huvitab?

Rulatajana huvitasid mind linnas aspektid, mis teisi sageli ilmselt ei huvita, kõikvõimalikud mitte-kohad ja läbikäigud, kus enamik inimesi just palju aega ei veeda.

Praegusel ajal ma ise nii palju linna sedasi ei koge, kasutan peamiselt jalgratast ja ühistransporti. Eks see ka paneb mingil määral omad linnakogemise võimalused ja suunad paika. Seetõttu suhestun näiteks jalgrattateede või nende puudumise probleemiga. Kui keegi Tallinna linnavalitsusest vaatas novembris aknast välja, nägi, et jalgrattureid pole, ja leidis, et seetõttu pole vaja ka jalgrattateid... noh, selle peale ju võiks sama hästi küsida, et huvitav mitu autot Tallinnas sõitis, enne kui Tallinna autoteed ehitati.

Palju ka ehitatakse, linn ja linnaosad muutuvad väga kiiresti, arhitektuuri pildistavale kunstnikule peaks see ainest pakkuma...

Ehitussektori õitsemine annab mulle näiteks palju tellingujalgu, mida pildistada. (Naerab.) Olen märganud, et ka siinkandis (Paavli tn – S. O.) on tänavapilt kuue aastaga vaikselt muutunud. Mingid ruumid on jäänud tühjaks ja uued inimesed, kes on teistsuguse materiaalse ja sotsiaalse taustaga – veidi n-ö edukamad inimesed –, kolivad sisse.