Tunda taimi ja teada ussisõnu

Kauges lapsepõlves tegid hilisemale ravimtaimeuurijale Ain Raalile muret varbavahelõhed. Vanaema soovitusel määris ta sinna kuusevaiku – ja aitaski!

Teine n-ö klõps käis keskkoolis, kui Raal viis ühele radikuliidivaevas sugulasele Kreeka pähklite koortega viinatõmmist. Ta oli ise ka üllatunud, nähes mõne nädala pärast seda varem kummargil käinud meest ennast jälle sirgeks ajanuna, olgugi ajutiselt.

Kolmas ahaa-hetk saabus farmaatsiatudengina: emale sisse joodetud mustikavartest tehtud tee tõepoolest langetaski vere suhkrusisaldust, olgugi et taas ajutiselt, ning alles palju aastaid hiljem sai Raal aru, miks mustikavartel sedalaadi mõju on.

Neljas klõps leidis aset siis, kui juba farmakognoosiadotsent Raali taksikoer oli kibuvitsaoksi närinud ja endale niiviisi tõsise igememädaniku hankinud. Veega lahjendatud saialilletinktuuri tõhus toime ületas samas kõik ta ootused.

Ravimtaimed toimivadki! Ainult sa pead teadma ja sa pead oskama. Natuke meenutab see võtme viilimist: teed kusagil väiksegi vea ja uks jääb lukku. Ei kõla mingit klõpsatust.

Eesti apteekides üllatab mind alati see, kui ohtralt on meil müügil eri ravimtaimi – nagu astuks mõnda keskaegsesse ofitsiini. Kas me torkame rahvana ravimtaimede keskmisest agaramas kasutamises silma Euroopas või lausa terves maailmas? Kui seda teaduslikult uuritud pole, siis kuidas on lood teie enda siseveendumuse põhjal?

See on tõesti nii: ravimtaimed apteegis on meie kultuuriruumis sama loomulik kui aamen kirikus. Nii ka meist lõuna ja ida pool, kuid mitte enam teistes ilmakaartes. Kui olen Euroopas või Põhjamaades reisides tahtnud apteekidest uurimismaterjalina ravimtaimi osta, siis ei saada tavaliselt arugi, mida ma soovin, ning pakutakse kuivatatud ravimtaimeosade ehk droogide asemel tablette, kreeme ja muid ravimivorme. Siiski on Euroopa suurtes linnades enamasti olemas spetsialiseerunud apteegid, kus ravimtaimed saadaval. Naljaga pooleks öeldes, ju see on siis rahvana meie ürgne eripära – tunda ravimtaimi ja teada ussisõnu.