Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

G20 riigid kulutavad fossiilkütuste projektidele ikka veel sadu miljardeid

Copy
Vaatamata asjaolule, et nii tuule kui päikeseenergia tehnoloogiad on innovatsiooni ja masstootmisega jõudnud lisatoetusi mittevajavasse sisu, toetatakse fossiilenergia ettevõtlust jätkuvalt sadade miljardite eurode ulatuses iga-aastaselt.
Gelsenkircheni (Saksamaa) tööstusmaastik, kus kõrvuti nii tuulikud kui Scholveni söeelektrijaam.
Vaatamata asjaolule, et nii tuule kui päikeseenergia tehnoloogiad on innovatsiooni ja masstootmisega jõudnud lisatoetusi mittevajavasse sisu, toetatakse fossiilenergia ettevõtlust jätkuvalt sadade miljardite eurode ulatuses iga-aastaselt. Gelsenkircheni (Saksamaa) tööstusmaastik, kus kõrvuti nii tuulikud kui Scholveni söeelektrijaam. Foto: Caro/Oberhaeuser/caro/Oberhaeuser

Hoolimata Pariisi kliimaleppega võetud kohustustest piirata kasvuhoonegaaside emissiooni ja pidurdada selle kaudu kliimasoojenemist, kulutavad majanduslikult arenenud riigid igal aastal kokku enam kui pool triljonit dollarit fossiilkütusega seotud projektide arendamisele.

Nii selgus Rahvusvahelise Säästva Arengu Instituudi (IISD) äsja avaldatud uurimusest. Kolme sõltumatu mõttekoja ühisuurimusest ilmnes, et ehkki riiklik toetus nafta-, maagaasi- ja kivisöetööstusele on alates vaatlusaluse ajavahemiku

algusest ehk 2015. aastast mõneti vähenenud, näevad riikide pandeemiajärgsed majanduse elavdamise kavad ette uute miljardite eraldamist keskkonda saastavate kütuste tootmisele. Analüüs näitas, et G20 riikides on selleks kulutatud ainuüksi tänavu, pandeemia algusest saadik, vähemalt 170 miljardit dollarit riigieelarvetest pärinevat raha.

«G20 riigid ei olnud juba enne pandeemiat Pariisi kliimaleppes ettenähtud eesmärgi – lõpetada fossiilkütuste tootmise riiklik toetamine – saavutamiseks vajalikul kursil,» märkis aruande kaasautor, IISD teadur Anna Geddes ja lisas: «Suureks pettumuseks liiguvad valitsused nüüd sootuks vastupidises suunas.»

Tootmise ja tarbimise toetusi rakendatakse maksulangetuste, allahindluste, rahanduslike ergutusmeetmete, riiklike investeeringute ja riigiettevõtetesse tehtud investeeringute kaudu, aga isegi riikidevahelise majandusabi vormis, eesmärgiga hoida kütuste tarbijahindu kunstlikult madalal.

Tagasi üles