/nginx/o/2020/12/02/13509184t1h12b9.jpg)
Eduard Vilde «Tabamata ime» esietendumine Voldemar Panso 100. sünniaastapäeva nädalal on tähendusrikas. Panso lavastas näidendi 1965. aastal TRA Draamateatris, peaosades Ants Eskola, Velda Otsus, Linda Rummo. Panso viimased õpilased 7. lennust on loonud nüüdseks viis «Tabamata imet», kolm neist lavastused tudengitega. Merle Karusoo kahel korral: diplomilavastus 1975 (Leo Saalep – Urmas Kibuspuu) ja 20. lennuga 2001; Ago-Endrik Kerge telelavastus 1983, Priit Pedaja lavastus draamateatris 1992.
Klassikateksti väärtus on ammendamatus, avastuslikkus. Lembit Petersoni lavastuses kõlab Vilde tekst minimaalsete kärbetega ning 1912. aasta väljaande põhjal. Mõnigi sõna kuuldub esmakordsena, näiteks Eeva Marlandi kuulsas lauses ime tabamatusest «suurt ja ainuslist», kõrvaharjunud ainulise asemel. Noortele laval on Vilde keele ja stiili vahendamine ainusline õppetund. Kuid uudsus ei piirdu sõnadega, oluline on mõte.
Mängitakse kahes koosseisus, see loob põnevaid võrdlusvõimalusi, üksnes kaks osatäitjat jäävad mõlemas variandis samaks. Hinnangute andmisel maksab «algajate edimese katsekese» (Vilde «Pisuhänd») puhul olla ettevaatlik, andestatagu süvaanalüüsi puudumine, mida kirjutada õnneks leheruum ei võimaldagi. Kinnitan, et üliõpilaste avastamisel on III kursuse «Tabamata ime» tubli hakatus.
Kolm peaosalist on koosseisudes tõesti eriilmelised. Mõlemale Leo Saalepile tundsin südamega kaasa: Jaan Tristan Kolbergi puhul mõjub kogu väline olek haprana, illusioon piinatud klaverikunstnikust kujuneb distantsitum, samas on see Saalep täiskasvanum; Hardi Mölleri värelevate pianistisõrmede ja püsitu liikumisega Saalep on suur laps, kelles heitlemas närvlikkus ja hele lootuseküllus, mistap on lootuste purunemine valus. Lilli Ellerti roll paotub iseäranis avaral tunneteskaalal: Maria Teresa Kalmeti puhul lausa üllatab, kuis Lilli võib äratada poolehoidu ja mõistmist oma kirglise tunnustuse- ja armastusevajadusega; Tuuli Maarja Põldma Lilli liigub selle rolli traditsioonilisema, võimukama kättemaksuni. Kõige mõistatuslikum näikse olevat päiksenaise Eeva Marlandi osa: Margaret Sarve Eeva jääb oma «taewasinise rahuga» nõnda kõikemõistvaks ligimeste vastu, et peaaegu ärritav, küll tahaks tema hinge lahti muukida; Maria Ehrenbergi Eeva on soojatoonilisem, tema armastus Leo vastu hellemana nähtav. Sugenes unistus kindlad koosseisud ka segamini paisata.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)