Juhtkiri ⟩ Viirusest priiks (1)

Need võivad paljudele koroona­uudistest väsinud eestimaalastele tunduda juba leierdatud manitsustena, kuid on ühed efektiivsemad ja odavamad eneseregulatsiooni meetodid, kuidas viirus kontrolli alla saada ja vältida kevadise lausisolatsiooni taaskehtestamist.

Tänastel arvamuskülgedel teeb erakorralise meditsiini arst Kristel Liis Põdder puust ja punaseks, kui tõhusad on eespool mainitud vahendid eraldi võetuna ning milliseid tulemusi annavad nad koostoimes. Näiteks selgitab ta teadusuuringutele tuginedes, kui tõhus on ka kõigest ühe meetri pikkuse vahemaa hoidmine ning millist efekti annab iga lisanduv samm kõrval seisvast inimesest eemale.

Ometi leidub meie hulgas inimesi, keda ärritab maski kandmine või mistahes piirangute kehtestamine. Oma seisukoha väljendamiseks on tuhanded andnud allkirja petitsioonile, kus nõutakse naasmist normaalse elu juurde. Kuid on ka selliseid pahatahtlike kavatsustega inimesi, kes levitavad sotsiaalmeedias väärinfot, nagu tekitaks maski kandmine hapnikupuuduse tõttu ajukahjustust ja alandaks IQ-taset.

Igaüks võiks enda käest küsida, mida saan mina täna teisiti teha, et nakkusjuhtude arv suurenemise asemel väheneks ja Eestimaa koroonaviirusest priiks saaks.

Esiteks, me ei saa rääkida mingisugusest normaalsest elukorraldusest, kui haiglasse lisandub iga päev uusi voodihaigeid ja koroonaviirusest tingitud surmade arv aina kasvab. Teiseks on väga kohatu jagada ükspuha millises kriisisituatsioonis infot, mis ei vasta tõele ning pealegi solvab meditsiinitöötajaid, kellele on kaitsemask elementaarne töövahend. Me ju ei ütle kaheksa tundi vältavat puusaoperatsiooni tegevale kirurgile, et ta on aastatepikkuse maskikandmise tõttu pooletoobiseks muutunud. Miks me peaks seda ütlema juhuslikele inimestele tänaval?

Käes on aeg, mis nõuab eestimaalastelt ühist pingutust. Me ei tea veel, millist mõju hakkavad esmaspäevast kehtivad valitsuse suunised viiruse leviku kontrolli alla saamiseks avaldama nädala või kahe pärast, sestap tasub igal sammul olla ettevaatlik ning arvestada oma kaaskodanike tervisega.

Sõltumata vanusest ja soost leidub meie hulgas pealtnäha terveid inimesi, kes siiski põevad mõnda kroonilist haigust. See võib olla mõni tuttav, kolleeg või isegi parim sõber, kes, soovimata panna lähedasi asjatult muretsema, on jätnud oma haigusest rääkimata.

Oleks äärmiselt vastutustundetu lasta arstil otsustada, kes jääb ellu või millist koroonapatsienti aidata esimeses järjekorras, eriti veel siis, kui nakatumiskõvera alla toomine sõltub meie oma käitumismustrist. Nii võiks igaüks enda käest küsida, mida saan mina täna teisiti teha, et nakkusjuhtude arv suurenemise asemel väheneks ja Eestimaa koroonaviirusest priiks saaks.