:format(webp)/nginx/o/2020/11/19/13486150t1h2cff.jpg)
Benedict Anderson (1939–2015) kirjeldab rahvuse sündi ja rahvusluse eri vormide kujunemist viimastel sajanditel. Rahvus, rass ja usund (usukogudus) on tal kujutletavad ühikud, mille nimel on miljonid inimesed surma läinud. Autor võrdleb kujutletavaid kogukondi: rahvust, usundit ja kommunismi. Ta püüab selgusele jõuda, miks oli rahvuslus usundist ja kommunismist edukam.
Teost läbib põhisõnum, et rahvuslust on võimalik kasutada nii loovalt kui ka lammutavalt (nt venestamine või rassism).
Rahvusluse suurim probleem on kahesus, mis võib väljenduda positiivselt (kapitalismi äärealad) ja negatiivselt (kapitalikeskused teevad rahvusluse ideoloogia oma tööriistaks). Mõlemad võimalused on kogu aeg olemas. Rahvused on täiesti uued kultuurilis-poliitilised kujutletud kogukonnad, mille iidsus, järjepidevus ja ainulaadsus on rahvuslaste ohtlikud väljamõeldised. Samas on rahvused ainu- ja isevalitsuse vastu võitlemise tähtsad vahendid ning demokraatia peamised toetajad.
Tuues näiteid Ameerikast Aasiani, eristab ta nimetusi rahvas, rahvus ja rahvuslus. Paljutahulise rahvusluse mõistmiseks ei tule seda kõrvutada teadlikult omaks võetud poliitiliste ideoloogiatega (nagu fašism või liberalism), vaid talle eelnenud suurte kultuurisüsteemidega (usukogukond, suguluspõhine kuningriik). Kui varem määratleti riiki keskme järgi (kuningas) ja piirid ei olnud selged, siis rahvusriigis said tähtsaks just piirid.
/nginx/o/2020/04/30/13078329t1h322d.jpg)