Ilmar Tomusk: laseme eesti keelel vabalt hingata (7)

Ühel sombusel sügispäeval läbi Tallinna kesklinna ja vanalinna jalutades avanes mulle üsna rõõmutu pilt. Linn oli inimtühi ja vaikne, ei olnud seal tavalist turistide saginat ega külastajaid meelitavate kohvikute-restoranide töötajate mitmekeelseid hõikeid. Kirjeldatud melu meenutasid vaid ingliskeelsed sildid, mis peegeldusid vaateakendelt ja vihmamärjalt kõnniteelt, otsekui soovides mitmekordistada linna võõrkeelset välisilmet ja kinnitada: mis sest, et keegi ei vaata, ingliskeelne silt on sellegipoolest uhkem. Parafraseerides igiammust filosoofilist küsimust (kas roos lõhnab, kui keegi teda ei nuusuta?), kerkis küsimus, kas keeleseadust rikutakse, kui kedagi rikkumist nägemas ei ole. Aga kas tõesti ei ole?