See ilmestab hästi olukorda, kuhu oleme jõudnud: suurema ühiskondliku diskussioonita on koroonameetmete puhul üle mindud Rootsiga sarnasele meetodile. Majanduslikel ja inimeste heaolu puudutavatel kaalutlustel seesuguseid asutusi liiga ei piirata, kuigi ainult viiruse leviku tõkestamisele mõeldes oleks täielik sulgemine parim lahendus.
Eesti on selles muu Euroopaga võrreldes üsna erandlikus seisus. Berliinis või Riias näiteks praegu teatris ja mujal kultuuriasutustes käia ei saa. Meil saalides piiranguid pole, samas peab 2+2-reeglit järgima samade asutuste fuajeedes. Mis on iseenesest kummaline, sest ega viirus tee vahet ja saalis viibitakse pikemat aega koos kui sealt väljas. Kuid samas täituvad saalid Eesti kultuurimaastikul niikuinii täies ulatuses harva ja eks tõsinev olukord on inimesed juba loomulikult ettevaatlikumaks teinud, mida tõendab ka ulatuslik piletimüügi vähenemine.
On täiesti võimalik hoida korraga nii oma ja kaaskondsete tervist kui ka kultuuri, kui seda teha ettevaatlikult, hoolivalt ja vastutustundlikult.
Kuigi erand on tehtud suuresti majanduslikel kaalutlustel – arvestatav osa kultuuriasutustest on riigieelarvelised ja kevadist rahasüsti nende ellujäämiseks riik korrata ei soovi –, võidab sellest ka inimeste vaimne heaolu. Vajadus kultuuri meelelahutuslike, lohutust pakkuvate ja eksistentsialistlike omaduste järele on suures osas inimestest nii sügaval sees, et sellest ei loobuta ka kõige rängematel aegadel. Samuti on tähtis valikuvabadus, mille järele kevadel paljud puudust tundsid. Vabadus on ka näiteks praeguses kriitilises olukorras teatrisse või mujale mitte minna, mida hulk inimesi on kindlasti otsustanud. Siin kõrval on aga tähtis mõelda ka sellele, et eesti kultuur on niigi väike ning vajab hoidmist ja järjepidevust, mida hiljem ainult rahaga korvata ei õnnestu.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/11/15/13477924t1h8c4d.jpg)