Café racer neljal rattal. Sõiduproov Hondaga, mille nimi on «e»

See võib kõlada nüüd natuke imelikult. Aga ma istun autos ja toidan kalu. Mul on kolm akvaariumitäit troopilisi kalu. Nad on vilkad ja värvilised ja nokivad (ee… kas kalad nokivad?) toiduterakesi, mida neile pudistan. Sõrmeotsaga ekraani puudutades tekib puditerake, mida ekraanil ujuvad kalad napsavad. Üldiselt kipun olema seda meelt, et autosse pole ju tingimata vaja akvaariumi, ent siin see nüüd on – teadmata põhjustel – ning ekraanikalade toitmine osutub ootamatult haaravaks.

Nagu ka Honda e tervikuna. Kõigist nimedest, mida elektriautole panna, on see põhimõtteliselt geniaalne. e. Jackpot. Enam vähemaks ei saa võtta. Olles «eega» nüüd linnas nii ringi hullanud kui ka vahelduseks viisakalt jalutanud (ja kalu toitnud), olen üha enam veendunud, et Honda e on omamoodi teetähis autoajaloos. Siin ühendatakse esimest korda sujuvaks tervikuks elekter, ekraanidele üles ehitatud moodne interjöör ja linnaauto funktsionaalsus. See omanäoline auto kirjeldab meile üht võimalikku tulevikku.

Honda e rokkis juba ideeautona. Eks neid ulmelist tulevikku kuulutavaid projekte jätkus ju viimastel aastatel igale poole. Honda e torkas silma, ta polnud elukauge. Tundus, et inimestel võikski teda päriselt vaja olla! Ja siin ta nüüd on, väike elektriline disainipill. Linnaauto puhtal kujul. Veendunud urbanist.

Siit tekib ka kohe võrdlus, aga hoopis mootorrattamaailmast. Honda e on nagu café racer. Tal on viimase peal lihvitud disain, ta on mõeldud linnas kärmelt liikumiseks, ta on sügavalt ebapraktiline ja pööraselt kallis. Tema (interjööri) värviskeem on eeskujulikult cool. Samade sõnadega saab kirjeldada café racer’it – isikupärast mootorratast, mille nimigi on tuletatud sellest, et mida muud sellega teha, kui liikuda kiirelt ja stiilitundlikult ühest kohvikust teise.