Juhtkiri ⟩ Millal prahvatab vimm? (36)

Siseminister on nüüd tagasi astunud mitte vabandusega, vaid näidates üleolevalt oma tülpimust, kuidas tal on kõigest kõrini. Peaminister on öelnud, et sellest piisab. Selle peale sai Reformierakonna Mart Helme umbusaldusavaldusest jooksvalt Martin Helme umbusaldusavaldus.

Opositsiooni süüdistused suurest kahjust, mis Helmete väljaütlemised Eesti pikaajalistele liitlassuhetele ja välispoliitikale teevad, on küll õiged, kuid mitte väga kaalukad. Mainekahju jätkub, kuni EKRE on valitsuses, kui see aga muutub ja võimule tuleb mõni teine valitsus, on kogu teema unustatud. Sest Eesti välis- ega julgeolekupoliitika pole muutunud, tegu on vaid hälbeliste mitteametlike mõtteavaldustega.

Mart ja Martin Helme pühapäevased sõnad on aga olnud põhimõtteliselt kangemad kui varasemad. Seekord on Helmed otseselt õõnestanud Eesti demokraatia aluseid, seades kahtluse alla valimiste kui institutsiooni sõltumatuse ja ka valimistulemuste usaldusväärsuse.

Seekord on Helmete väljaütlemised seadnud kahtluse alla Eesti poliitilise süsteemi tervikuna. 

Siin pole tegu lihtsalt teravate ideoloogiliste avaldustega väärtus- küsimustes, mille üle on diskussioon, isegi kui see on terav, igati lubatud. Seekord on tegemist põhimõttelise, demokraatia aluseid puudutava küsimusega, mis seab kahtluse alla poliitilise süsteemi tervikuna. Sellised väljaütlemised vajavad põhimõttelist moraalset hukkamõistu.

Paraku seda moraalset hinnangut koalitsioonikaaslastelt ei tulnud. Tähelepanuväärne on Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelenud Viktor Vassiljevi reaktsioon, kes sisuliselt pööras kogu juhtumi tsirkuseks ja soovitas üleolevalt opositsioonil Helmetelt politikaanlust õppida. Ja nagu arvata oli, kukkus umbusaldusavaldus ka seekord läbi.

Valija langetab otsuseid valimistel ja nendevahelisel ajal pole tal protsessidele kuigi suurt mõju, isegi kui põhjust oleks küllaga. USA valimised näitasid, kuidas vabanemine Trumpist tundub kui vabanemine painajast. Kergendus, mida võib meediakajastuses näha ameeriklaste nägudel – isegi kui need on vaid demokraatide toetajad –, osutab, kui palju puhtam oleks õhk, kui ka meie saaksime lahti oma väikestest Trumpidest.

Pole kahtlust, et Ameerika meeleolud ja jõujoonte muutus innustab muutust nõudma ka meil. Ja paljude ühiskonnategelaste avaldused viitavad, et õhus ongi rohkem rahulolematust kui varasematel puhkudel. Kas sellest kasvab laiem ühiskondlik hukkamõist, mille mõjul pole valitsusel enam võimalik jätkata, näitab aeg.

Selline areng pakuks küll lahenduse praegusele probleemile, kuid ei raviks välja haiguse juuri. Tänastel arvamuskülgedel kirjutab politoloog Tõnis Saarts, et kaks suurt peavoolu- erakonda Eestis on kaotanud võime määratleda ühiskonna ees seisvat tuumkonflikti ja sõnastada inimesi innustavat poliitilist narratiivi.

Kuni peataolek poliitilises tsentris kestab, jääb EKRE dikteerima seda, milline on Eesti poliitika toon ja mis on põhiküsimused, olgu ta valitsuses või opositsioonis.