Mida tahavad IRLi juhikandidaadid Eestile?

Andres Herkel ütleb valimisplatvormis, et tahab Eestit näha väikese rahvusliku kvaliteetriigina, kust inimesed ei lahku, sest siin on hea, turvaline ja loominguline keskkond. Selleks lubab Herkel võidelda ühiskonnas ja päevapoliitikas leviva «kõik on müügiks» mentaliteedi vastu.

Suuremad ühisjooned on Liisa Pakosta ja Urmas Reinsalu programmides. Mõlemad soovivad jõuda ühiskonnani, milles on valdav tasuvat tööd tegev keskklass, kel jagub aega ja huvi oma järeltulijate kasvatamiseks ning rikkaliku kultuurielu elamiseks.

Iibe parandamiseks näeks Pakosta vaeva, et lõpeks tööinimese ja lapsevanema rollide vastandamine ning viimast väärtustataks rohkem. Samas ei poolda ta värskete vanemate pikka eemalviibimist töölt. Lisaks väldiks ta võõrtööjõu toomist riiki, soodustaks selle asemel kohalike töötute naasmist ametisse.

Reinsalu sedastab, et kavatseb seista vastu sotsiaaldemokraatlikule hetkeheaolu lubamisele Eestis. Selle asemel tahab ta riigiaparaati optimeerida, lükates käima haridusreformi, avaliku teenistuse reformi ja haldusreformi.

Pakosta ega Herkel reformidele ei rõhu, kuid esimene neist suurendaks koolides õppekavade valikut ja viimane tõstaks hariduse kättesaadavust ja õpetajate palku.

Herkel peab majandusotsustes olulisimaks järgida Eesti praegust kurssi, hoides avatud ettevõtluskeskkonda ja vältides bürokraatiat ning monopole. Reinsalu seevastu toetaks Eesti ettevõtete tegutsemist välisturgudel ja siinsete suurettevõtete teket.

Pakosta peab probleemiks majanduse polariseerumist, kuna osade valdkondade ettevõtted on hakanud teenima suuri kasumeid ajal, mil teised valdkonnad kiratsevad. Oma põhiülesandeks peab ta ka majandusliku ebavõrdsuse vähendamist järjest vaesuva keskklassi sees.

Pakosta nägemuses peaks Eesti oma hea majandusliku eeskujuga pakkuma lahendusi kogu Euroopale, rääkides kaasa Euroopa liidu planeeritavas maksude ühtlustamise kavas ja välistades raha arutu ümberjagamise.

Riigikaitse valdkonnas välistaks Reinsalu kõik Eesti julgeolekut ohustavad poliitilised kompromissid. Pakosta säilitaks riigikaitse rahastamissüsteemi praeguses mahus, ent lisaks kaitseväele tankide ostmise näol soomusvõimekuse. Kriisi korral tagaksid tankid tema hinnangul selle, et riik ei alistuks, vaid jõuaks ära oodata liitlaste abi saabumise.

Erakond ootab muutusi

Veel enne, kui esimehekandidaatide ideed Eesti poliitikas realiseeruda saavad, vajavad lahendamist lahkhelid erakonnas.

IRLi siseelu ägedama kriitikuna taotleb Herkel valijate ja kolleegide usalduse taastamist ja nõuab, et parteist kaoks senise ladviku viljeletud käsulaudade poliitika. Sisedemokraatiat kummitanud juhtumid hääletustulemuste mõjutamisest tema sõnul ei kordu, kui muuta erakonna kooskäimised regulaarseks, rahastamine läbipaistvaks ja anda kohalikele rakukestele rohkem otsustusõigust.

Herkel annaks esimeheks saades ühemõttelise hinnangu elamislubade skandaalile ja nõuaks siseministrilt poliitilise vastutuse võtmist. Kiiremas korras välistaks ta, et riigiasutusi mehitatakse parteitööd ja valimiskampaaniaid korraldavate inimestega.

Märksa leebemalt asuks erakonda uutma Liisa Pakosta, kelle «puhaste käte poliitika» tugevaimaks teesiks on läbipaistvam annetuste süsteem. Selle järgi hakkaks iga annetuse korral olema avalik, milline summa ja mis eesmärgil erakonna kassasse jõudis.

Partei juhtimist ei hakkaks ümber tegema ei Pakosta ega ka Reinsalu, küll aga looksid nad erakonnale uue valdkonnapoliitikate programmi, mis juhinduks konservatiivsetest ideaalidest ja missioonist.

Reinsalu seab eesmärgiks hoida erakonnas piisavalt selget joont, et IRLi poliitilised otsused muutuksid valijale ennustatavaks. Näiteks välistab ta koostöö Edgar Savisaare juhitava Keskerakonnaga. 2013. aasta kohalike valimiste tulemuseks peab Reinsalu, et Tallinnas moodustakse keskerakonnavaba linnavalitsus ja IRL võtab Eesti suuremates linnades valimisvõidu.

Millise kandidaadi valimisplatvorm erakonnakaaslaste maailmavaatega kõige paremini ühtib, selgub esimehe valimistel 28. jaanuaril Nokia kontserdimajas.