:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2020/11/06/13459902t1h4ad3.jpg)
Ühel sügispäeval avastas kauane Vanemuise näitleja Tiit Lilleorg end Berliinis. Tegelikult pidi see olema kuuekümnendate Moskva. Seal, nagu selgus, pidi ta loovutama oma istekoha noorele Ameerika-Briti-Argentina filmitähele.
Tellijale
Eesti veterannäitleja sattus Netflixi väärtsarja (1)
Vabakutseline näitleja Tiit Lilleorg sai Berliinis omaette treileri ehk vagunelamu. Seal oli kušett, suur peegel, riidenagid, väiksel laual joogipudelid – sisustuse poolest ei midagi tavatut. Aga hoolitsus – see oli midagi erilist.
Kop-kop! «Kuidas teil läheb?» küsis ukse vahelt vene keelt kõnelev naine, Elina või Leena – kumb, seda Lilleorg enam ei mäleta. Sest sinna on üksteist kuud tagasi. (Mõlema telefoninumber on tal siiani alles.) «Ega teil midagi vaja ole?»
«Hakkad iseendassegi lugupidavamalt suhtuma, kui sinusse nii sõbralikult suhtutakse,» meenutab Lilleorg (78). Ta nägu lööb sellest rääkides särama. «See oli väga toetav ja liigutav.»
Samas vaagis ta endamisi, mille poolest on tema parem kui kõik väljavalitud, tekstita taustanäitlejad, paarkümmend vanemat meest, igaüks huvitava erilise välimusega, et just talle eraldati omaette olemine. Miks on mulle selline suhtumine osaks saanud, mõtiskles ta.
Kop-kop! «Kas olete valmis?» kõlas ukse vahelt venekeelne küsimus. «Meil on tunni aja pärast võte.»