Nädala mõte: kui sant ise ei tule, siis kutsu

Neid mäletab ta isegi, sest viimased kolm aastat oleme kodus mardi- ja kadrisante vastu võtnud. Nende puuduse üle pole kurta saanud, nende loomingulisus on muidugi eraldi teema. On ju mõnel pundil ette valmistatud selline eeskava, et võta või tool ja naudi. Teised vuristavad lihtsalt „seest siiruviiruline” mõistatuse ette ja loodavad suurele saagile.

Seega oli väga võõras paar nädalat tagasi lugeda üleskutsest, kus kutsuti mardi- ja kadrisante veebilehel end kirja panema, et teised neid siis mardilaupäeval koju kutsuda saaksid ja et õnn jõuaks võimalikult paljudesse Eesti kodudesse. Kõlas nagu jõuluvana kutsumine – ise ta ju ei tule, siis tuleb kutsuda.

Meil siin maa-alevikus, kus võõrad inimesed teretavad poes ja lapsed jooksevad vabal ajal õues ringi, kõlabki see kummaliselt, aga linnades, kus trepikojad on lukus ja iga ootamatu uksekoputus paneb südame põksuma, ongi mõistlik eelnev külastus kokku leppida. 

Aga kui pisut järele mõelda, polegi üldse halb mõte. Meil siin maa-alevikus, kus võõrad inimesed teretavad poes ja lapsed jooksevad vabal ajal õues ringi, kõlabki see kummaliselt, aga linnades, kus trepikojad on lukus ja iga ootamatu uksekoputus paneb südame põksuma, ongi mõistlik eelnev külastus kokku leppida. Või siis hoopis mõnes üksikus maatalus, mis asub asustusest eemal.

Tänavu on aga santimisel veel üks konks – kui avad ukse mardi- ja kadrisantidele, avad võib-olla ukse ka koroonaviirusele. Tartu Postimees tõstatas teisipäevases lehes küsimuse, mida teha olukorras, kus martide tuppa laskmine võib tuua perele kaasa nakatumise, aga nende ukse taha jätmine tähendada sattumist martide sajatuste objektiks. Ent lahendus leiti kiirelt – sanditralli võib korraldada ka õues.

Niisiis, kes teab, et tema uksele 9. ja 24. novembri õhtul koputusi oodatada pole, mingu hakkamesantima.ee lehele ja uurigu. Sandiks end enam registreerida ei saa, aga külla saab neid kutsuda.