/nginx/o/2020/11/02/13452284t1hd3f1.jpg)
Näitus «Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood» Tartu kunstimuuseumis eksponeerib fotokunstnik Alan Proosa Kagu-Aasias, peamiselt Tais, jäädvustatud teoseid. Näituse keskmes on portreed transsoolistest naistest, lisaks peamiselt postkaardiformaadis olustikupildid, videoteos ja autori saatetekstid, kus segunevad nostalgilised reisimälestused välitöö- või intiimse päeviku formaadiga.
Alan Proosa identifitseerib end näituse saatetekstis transsoolisena, seetõttu on ootused tema portreedele palju suuremad kui lugemata arvule valgetele cis-meeste tehtud ladyboy’de jäädvustustele. Tõepoolest, parimatel hetkedel kogebki vaataja koos Proosaga, et ta on saanud osa millestki väga intiimsest ja ausast. Muidugi kummitab taustal alati võimalus, et tegemist on illusiooniga, et vaatamata empaatiale ja teadmistele tühistavad näiteks geograafiline kaugus ning kultuuriline ja sooline erinevus tõelise läheduse võimalikkuse. Sellest võimalusest hoolimata soovitan näitust kindlasti vaatama minna.
Näituse saatetekstis nimetatakse Tai transsoolisi naisi kathoey’deks, mis on selge lihtsustus. Selle kategooria alla mahuvad lisaks euroopalikus mõttes transsoolistele naistele sealse mittedualistliku soosüsteemi kolmanda sugupoole esindajad, osa gay-meestest, aga ka vahesoolised jne. Niisiis, kuigi kunstnik justkui ulatab oma kujutatavatele terekäe kui endasarnastele, varitsevad iga nurga taga kultuurilised kommunikatsioonihäired ja tõlkekaod. Kuna näitusel on kujutatud peale Tai ka Kambodža, Indoneesia ja Filipiinide inimesi, muutub palett veel kirjumaks ning suureneb ühtlasi oht sõita peentest detailidest suure teerulliga üle.