Adopteeritud korealased loodavad juurte otsingutel läbimurret

Souli kohtu hiljutine otsus võib asjad Bosi jaoks viimaks ümber pöörata. Nimelt andis kohus tema bioloogilisele isale käsu naist ametlikult oma tütrena tunnistada. Kohtuotsus loob pretsedendi ligi 250 000 lõunakorealasest adopteeritule, kes võivad saada õiguse nõuda enda tunnistamist bioloogiliste vanemate lapsena ja sellega võimaluse tõmmata loor pikalt varjul püsinud perekonnasaladustelt.

38-aastane Bos oli kaheaastane, kui ta Souli lõunaosas Goesani turult hüljatuna leiti. Kümme kuud hiljem adopteeris ta üks Ameerika paar. Üles kasvades mõtles ta oma bioloogilisele perekonnale vähe, aga kui ta oma tütar sai kaheseks, mõistis ta järsku, mida tähendaks sellises vanuses lapse hülgamine.

«Ma mõtlesin piinavale valule, mida mu ema pidi seda tehes tundma, ja murdsin pead küsimusega, mis küll sundis teda langetama nõnda valulikku otsust,» rääkis Bos AFP-le.

Püüded adopteerimisdokumentides jälgi ajades oma bioloogiliste vanemateni jõuda osutusid tulutuks. Seejärel andis Bos 2016. aastal DNA-proovi ja veebis tegutseva genealoogia platvormi abiga selgus, et ta on ühe Lõuna-Korea noormehe sugulane.

Nad hakkasid suhtlema ja jõudsid järeldusele, et nende ühine eelkäija pidi olema noormehe vanaisa, tõenäoliselt Bosi isa ja ilmselt ainus inimene, kes oskaks öelda, kes võib olla Bosi ema. Ent mehe perekond ei tahtnud naisega suhelda ja kohtumispalved lükati tagasi.

«Nad ei hoolinud lugematust arvust e-kirjadest, milles ma neid anusin, kuigi lubasin hoida saladust ning nendega enam mitte kunagi ühendust võtta, kui nad lihtsalt aitaksid mul tõele jälile saada,» rääkis Bos. «Isegi kui langesin peretütre ukse ees ahastuses põlvili ja palusin abi, ei lubanud nad mind sisse ja kutsusid selle asemel politsei,» meenutas naine valusat kogemust.

Siis esitas Bos isaduse tuvastamise palve, misjärel sai ta teada oma isa aadressi. Kui Bos tema ukse taha läks, küsis ta mehelt korea keeles, kas tema nägu paistab tuttav. Mees vaatas talle otsa, siis aga käskis tal lahkuda.