/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/10/28/13440501t1he6df.jpg)
Ajal, kui paljud peavad plaani linnast maale looduse rüppe kolida, on neidki, kes korra maaelu proovinuna perega linna tagasi kolivad, sest head ja vead on mõlemal eluviisil.
Tellijale
Maale kolinud noor pere valis taas linnaelu: linnas on vähem sebimist
30aastane kolme lapse ema Maali Kahusk on just õige inimene vaagima maa- ja linnaelu eri külgi, sest on mõlemaid omal nahal kogenud. Ta tõdeb, et maaelu pole alati nii romantiline, kui eemalt vaadates paistab, ja võõrasse kohta minnes tuleb plusse-miinuseid hoolega kaaluda.
Olete põline linnainimene – Tartus sündinud ja enamiku elust ülikoolilinnas veetnud. Kuidas juhtus, et ühel hetkel maale kolisite?
Minu maale ja linna kolimised ei ole vist päris samasugused, nagu enamasti ajakirjanduses kirjeldatakse. Olen Tartus sündinud ja enamiku elust siin elanud. Suvel olime küll õdede ja vennaga maal, aga sügisel kolisime linna tagasi. Ma pole mitte kunagi arvanud, et maal elada on kerge ja romantiline, sest saime varakult piisavalt nii aiatöid, loomapidamist kui ka heinategu proovida.
Minu jaoks oli vanavanaema talu alati see päris oma kodu. Linnas olles tahtsin kogu aeg tagasi maale, metsa uitama ja lauta loomalõhna sisse. Kui sain üheksa-aastaseks, kolis vanavanaema ära minu vanatädi juurde, kuna üksinda maal toimetamine oli liiga keeruline. Seda arvasid muidugi sugulased, mitte tema ise, ta oleks hea meelega oma koju jäänud, aga lõpuks otsustas enamuse hääl. Mäletan oma kindlat otsust, et mina lähen nüüd ise maale elama. Ma pole päris kindel, kas pakkisin asjad ka kokku ja tahtsingi kohe minema hakata, aga mul on väga selge mälestus, kuidas ma üheksasena nutsin, et kodu jääb tühjaks ja mina olen ikka veel liiga väike, et sinna minna.