Riik tõstab mahetootjate järelevalve tasu kolm korda

Õunaaed on ammu mahe ja nüüd tulnuks kogudusel taotleda ka mahekäitleja staatust. Asjaolu, millega ei osatud arvestada, oli aga see, et Riigikogu otsusega tõuseb uuel aastal mahekäitleja järelevalve tasu 200 protsenti – 40 eurolt 120 eurole. Etiketi kujundus oli juba valmis, kuid nüüd tuli see ümber teha, sest mahemärgist oldi sunnitud loobuma.

Urvaste koguduse vana õunaaed ei anna saaki igal aastal, ent sügisel valminud jooki turustatakse ka sellele järgneval aastal. Siis tekibki vaheaasta, mil õunu ei ole, kuid „riigilõivu-aasta” algab esimesel jaanuaril, mitte siis, kui jook pudelisse villitakse. Seega tuleb maksta ka selle aja eest, kui kaupa tegelikult pakkuda ei ole.

Teine näide. Meil oli plaan hakata valmistama mahedat pohlašokolaadi, seega taotles Urvaste Külade Selts tunnustuse 1,5hektarilisele pohlametsale. Oleme sealt igal aastal käsitsi korjates kätte saanud vajaliku hulga marju, mille siis Pohlakeelekeste jaoks püreestame ja kuivatame. Maksimegi riigilõivu Põllumajandusameti järelevalve eest 19 eurot ja korjasime tänavused pohlad mahemarjana. Järgmisel aastal peaksime sama toimingu eest maksma 62 eurot ehk üle kolme korra rohkem. Ilmselt loobume.

Meie mahetoodete valikusse jääb alles Urvaste kama, kuigi järelevalve tasudeks peame nüüd riigile piltlikult ohverdama 60 pakki käsitöötoodet senise 20 asemel.

Väiketootjatele ränk koorem

Kohalikud omavalitsused pingutavad tõsiselt, et pakkuda koolides-lasteaedades tervislikumat toitu. Tartu lasteaedades on mahetoidu osakaal juba mõnda aega vähemalt 20 protsenti, sama eesmärgi lasteaedade ja koolide osas seadsid hiljutises maheleppes Võrumaa omavalitsusjuhid.

Riigikogu aga tegutseb risti vastupidises suunas, tõmmates vaiba alt tervislikku toidulauda enim rikastavatelt väiketootjatelt. 

Riigikogu aga tegutseb risti vastupidises suunas, tõmmates vaiba alt tervislikku toidulauda enim rikastavatelt väiketootjatelt. Neid, kelle käive ulatub tuhandete eurodeni kuus, seadusemuudatus väga ei puuduta. Kui aga oled otsustanud teha oma mahetoote lisatööjõudu kasutamata, sellest ise rõõmu tundes, siis maksad riigile ränka hinda.

„Koroonakriisi tekkides pingutasime, veri ninast väljas, aga ei jäänud riigi kaela peale! Nüüd aga pigistab riik meist viimase välja,” pahandas üks maheürtide kasvataja-pakendaja, kes peab uue riigilõivu jaoks vajaliku summa kokkusaamiseks käima kaupa müümas 2–3 laadal.

Laatade toimumisega on tänavu kehvasti. Teine küsitletu, maheküüslaugust toodete valmistaja, tõdes, et lisandunud järelevalvetasu hakkab kajastuma toote lõpphinnas. Kas tarbija on nõus seda maksma, selgub hiljem.

Miks riik karistab?

Kurja juur on 1. juulist kehtima hakanud „Taimekaitseseaduse, mahepõllumajanduse seaduse, riigilõivuseaduse ning taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse muutmise seadus”, mille olemasolust paljud tootjad veel ei teagi.

Kobarseaduste lugemine ei ole lihtinimesele enam ammu jõukohane. Seda inetum on seadusemuudatustest enim mõjutatud gruppide kaasamata jätmine.

Seadusemuudatus puudutab valusalt just mikroettevõtjaid, kelle jaoks sõna „mahe” ei seostu ennekõike tulukuse ja trendi, vaid eluviisi ja missiooniga. Jätkusuutliku arengu ehk mõnusa minekuga, nagu pani selle maakeelde Mikk Sarv.

Ehmunud ja õnnetud olid ka järelevalveametnikud ise – nemad peavad ju oma klientidele otsa vaadates ütlema, et paaritunnise visiidi eest kasseerib riik edaspidi 40 euro asemel 120.

Hiljutistel Vunki Manu loometalgutel hakkasime mahetoidu töögrupis osalejatena end mahesaadikuteks kutsuma. Olgu öeldud, et see on vabatahtlik töö lasteasutuste ja perede tervislikumate valikute suunamisel.

Vähemalt esialgu paistab, et enim vajab muutmist riigi suhtumine mahetootjatesse. On igati õigustatud küsimus, miks riik karistab puhta toidu tootjaid ülikõrge kümnisega. Niigi on mahetootjate ja -käitlejate ajakulu bürokraatia peale võrreldes tavatootjatega mitu korda suurem, sest aru tuleb anda iga mahedalt müüdud paki või kilo kohta.