Vennad, kes kaklesid, ehitavad nüüd ükssarvikuid

Joan Kangro tahtis algul teha aiandusroboti, sellise, mis suudab muru niita, umbrohtu välja võtta ja lehti korjata. Temast aasta vanem vend Kristjan Kangro tahtis algul luua täielikult mobiilset mobiilipanka, ja seda Eestist teisel pool maakera, Singapuris.

Mõlema venna plaanid on nüüdseks muutunud, ja mitte ainult plaanid, vaid ka tegevus (vt infokastid!). See on loomulik. Sest nagu ütleb Joan: «Enamik uusi ettevõtteid ebaõnnestub selle tõttu, et nad teevad midagi, mida kellelegi vaja ei ole.»

Seda, mida nad nüüd teevad – ja teevad suure eesmärgiga jõuda laia maailma –, teevad nad kirega. Sest usuvad tehtava tulevikku. «Kui sa ei ole kindel selles, et ehitad midagi, mida maailmal on vaja, siis on väga raske leida motivatsiooni,» lisab Joan.

Motivatsioonist vendadel Kangrotel puudust ei tule. Kummatigi võib küsida: miks ikkagi vajab maailm veel ühte panka ja veel ühte muruniiduki tootjat?

Idee tähtsusest

Kristjan: Enne kui läksin Hollandisse õppima, veetsin ühe suve Moskvas ja teise Barcelonas. Igal pool, kus käisin, rääkisid inimesed Skype’ist – ahaa, Eesti, Skype! See oli nagu meie riigi visiitkaart. Mõtlesin, miks nad Skype’ist räägivad. Sest see on globaalne, muutis nii paljude inimeste elu. Aga kuidas mõõta oma firmat Skype’i vastu?

Tehnoloogiaäris on suur eesmärk saada ükssarvikuks, mis on ettevõte, mille väärtus on miljard dollarit. Selleks tuleb teha midagi, mis muudab miljonite, kümnete miljonite inimeste elu. Sealt tuli mu põhiline inspiratsioon teha idufirmasid. Ma pole veel sihil, 20 korda peab veel kasvama.