Reservväelased on nördinud relvavenna solgutamise pärast Eestis (17)

Omar on 27-aastane Tartu Ülikooli poliitikateaduste magistrant, Afganistani noormees, kelle elu viis 2011. aastal Helmandi provintsis kokku eestlastega. Inglise keele oskajana oli ta aastatel 2011–2013 tõlgina meie missioonisõduritele väga vajalik.

Kui meie väekontingent koos Briti üksusega, mille koosseisus eestlased olid, 2013. aastal Afganistanist välja viidi, said paljud kohalikud teenindavad töötajad, sh tõlgid brittidega kaasa minna. See on vanal koloniaalriigil juba ammune traditsioon, et kohalikud, kellel on teeneid, pääsevad koos lahkuvate üksustega emamaale. Seda enam, et tagasipöördumine ei olnud võidukas ja võis eeldada kaastöötajate tagakiusamist ja ohtu nende elule.

Eestil sellist traditsiooni ei ole ning Omari (nii nimetab ta ennast kõige sagedamini ise) soov Eestisse tulla tekitas siinsetes ametnikes algusest peale segadust. Kuigi Eesti kaitseväelased peavad Omari oma relvavennaks, keda ei tohi mingil juhul maha jätta, läks ametnike veenmiseks aastaid ning nii sai Omar alles 2016. aastal loa tulla Eestisse õppima.

2019. aastal sai Omar Euroülikoolist bakalaureuse diplomi rahvusvahelistes suhetes ning jätkas samal sügisel magistriõpinguid Tallinna Ülikoolis.

Omar tegi mitu viga

Omari hästi tundvad reservohvitserid rääkisid, et 2019. aasta lõpus ja 2020. alguses tegi ta oma õpingutega seoses mitu viga.

Kui ülikoolis algas eksamisessioon, anti üliõpilastele võimalus teha osa eksameid juba detsembris ette ära. Omar soovis teha eksamid jaanuaris, kuigi oli juba otsustanud korraks kodumaale sõita, et abielluda ja naine kaasa tuua, lootes, et jõuab 15. jaanuariks tagasi. Õppenõustaja ei näinud selles probleemi, kui aga kõik eksamid õigel ajal tehtud saavad.

Jõulude ajal töötas Omar eriti palju, et raha teenida, lastes sellega oma töökaaslastel rahulikult jõule pidada. Detsembri lõpus lendas ta Kabuli.

Kuid tema abiellumise asjaajamised võtsid aega ja et internetilevi oli Kabulis väga vilets, sai ta ainult e-kirju lugeda ja vastata ülikooli kirjadele, et püüab õigeks ajaks jõuda. Ülikooli õpisüsteemi sisse logida Omaril ei õnnestunud.

Kabulile lähim Eesti saatkond asub Indias Delhis, kuhu noorpaar abiellumise järel sõitis, et ka naisele viisa saada ning koos Tallinna lennata.

Kuna Omar ei esitanud ülikoolile õigeks ajaks sessiooni pikendamise taotlust, ta eksmatrikuleeriti, millest ta sai teada alles Delhi hotellis ülikooli õpisüsteemi sisse logides.

Viisa taotlemine võttis oma aja ning lõpuks ütles Eesti Omari naisele Meenale ikka ära. Omaril tuli veebruaris üksi Tallinna lennata – tema tudengiviisa kehtis veel.

Kui Omar siia jõudis, algatas politsei- ja piirivalveamet (PPA) tema viisa lõpetamise, kuna ta ei olnud enam üliõpilane. Lisaks heideti Omarile ette, et ta pole siin piisavalt kohanenud, kuna ta ei osalenud kohanemisprogrammis. See, et Omar on tihedas läbikäimises meie reservohvitseride kogukonnaga, ei olnud ametnikele näitaja.

Astus uuesti ülikooli

Omar on kaugelt maalt Eestisse saabunud migrandi edulugu, sest tal on siin väga tugev sotsiaalne võrgustik, kuhu ta kuulub ja kes teda toetab. Aegadel, kui tal ei ole olnud võimalik töötada, on tema sõbrad korraldanud korjandusi ning teda igati aidanud. Enamasti on just sotsialiseerumine uues kohas kõige suurem komistuskivi.

Saanud kamraadidelt õigusabi, õnnestus Omaril kohtu kaudu õiguskaitse raames ja koroonakarantiini abil pikendada siinviibimist 28. augustini ja samal ajal astuda Tartu Ülikooli magistriõppesse.

Vahepeal tunnistas kohus PPA otsuse Omari tudengiviisa lõpetada õiguspäraseks.

Seepeale esitas Omar uue viisataotluse seoses õpingute jätkamisega Tartus.

«Sain õppeviisa, kuid kõik minu õpingukaaslased, samasugused Euroakadeemia välisüliõpilased, said magistriõpinguteks elamisloa, mis võimaldab ka tööl käia ja elamisraha teenida. Vaid mina jäin millegipärast ilma!» ei mõistnud Omar.

Kuni juuni lõpuni elas ta Tallinnas ja tegi tööd, suutes end nõnda ära elatada. Juulist sai ta Tartu Ülikooli politoloogia üliõpilaseks ning kolis Tartusse.

Kui õppetöö algas, selgus järgmine probleem: tal ei ole võimalik tasuda õppemaksu. Varem oli teda sellega aidanud välisministeerium. Pärast pikemaid läbirääkimisi soostus väliministeerium seegi kord Omari õppemaksu tasuma. Afganistanist pärit üliõpilastele oli toetusfond olemas. Kuid toetus ei sisaldanud elatisraha, mis oleks pidanud Omaril endal olema.

Nüüd, kui õppetöö on juba ligi kaks kuud kestnud, sealjuures annavad õppejõud Omari õpitulemustele hea hinnangu, avastasid PPA ametnikud, et Omaril ei ole pangaarvel piisavalt raha, et katta oma elamiskulu.

Omar ütles, et tahab väga tööga raha teenida. Selle peale oli ametnike vastus kindlameelne ei, sest viisatingimused ei lubavat tal siin tööd teha. Seaduse järgi sellist piirangut pole, kuid üks valitsuskoalitsiooni liige on esitanud sellise eelnõu.

Seda peavad Omari sõbrad ja toetajad väga ebaõiglaseks, sest Omar on sattunud suletud ringi: siin elamiseks peab tal olema raha, kuid tööd selle saamiseks ta teha ei tohi.

Samas on välisministeerium Omari õppemaksu juba tasunud. Omari sõber teedeinsener Ain Kendra kinnitab, et Omar on tubli üliõpilane ning võiks kindlasti õpinguid jätkata.

Doktorikraadiga Afganistani

PPA ei pikenda Omari õpinguviisat Eestis ning ta peab 25. oktoobri õhtuks olema Eestist välja läinud. Tema elamisloa küsimus otsustatakse 26. oktoobril, kui Omar ei saa enam Eestis olla. PPA ei teinud seda otsust siis, kui Omari siinviibimise aeg veel kehtis.

Omari sõnul on talle öeldud, et ka elamisloa taotlusele tuleb eitav vastus, kuid ametlikult seda teatatud ei ole.

Omar ütleb, et kui tal lastaks doktoritöö ka ära kaitsta, siis sõltuvalt olukorrast kodumaal tahaks ta Afganistani tagasi pöörduda.

«Paraku ei ole uudised Afganistanist praegu sugugi head,» ütles Omar.

Viimaste rahuläbirääkimiste tulemuste järgi omandavad seal suurema rolli Taliban ja islam, mis piirab nii riigi poliitilist arengut kui ka naistel hariduse omandamist.

«Sinna naasmisest otstarbekam oleks tõenäoliselt hoida ühendust mõttekaaslastega ja valmistada ette suuremaid muutusi, misjärel avaneb võimalus kodumaale tagasi pöörduda,» pakkus Omar. «Koostöövõimalus talibitega on tõenäoliselt piiratud, sest töötasin NATO vägede tõlgina ning seega ei ole mu julgeolek Afganistanis praegu tagatud.»

Kuniks kodumaale tagasipöördumine ei ole mõistlik, keskendub Omar enda sõnul Eestis läänemaailma parima hariduse omandamisele ja ettevalmistusele, lootes samal ajal rahaga veidi toetada pereliikmeid.

«See eeldab esmalt panustamist haridusse, et oleks võimalik kandideerida paremini tasustatavale tööle,» ütles Omar.

Kuni olukord kodumaal on ebakindel, sooviks Omar enda sõnul perega Eestis elada. Tema abikaasa Meena tahaks õppida ja minna tööle meditsiinivaldkonda. Omar ütleb, et võiks oma keeleoskuse ja teadmistega Eestile kasulik olla oma kodumaa poliitikat analüüsides ning aidates meie ettevõtteid, kes seal turgu otsivad.