Põllumees: mõnele vahendile polegi alternatiivi

Kas praegu kasutada olevate taimekaitsevahendite hulk on põllumeeste jaoks muutunud kriitliselt väikseks?

Meil on aastate jooksul keelustatud erinevaid fungitsiide ehk seenhaiguste tõrjevahendeid, kuid mingisugune hulk asendusi on olemas.

Aastate jooksul on läinud välja ka mitmed herbitsiidid ehk umbrohutõrjevahendid ja asemele tulnud kallimad. Aga tootmine pole otseselt pärsitud, on läinud kallimaks. Et põllumees oma bilanssi saaks tasakaalus hoida, peab ta olema efektiivsem, mis on teiselt poolt keskkonnarisk. Et saada suuremat saaki ja muid kulutusi tasakaalustada, peamegi väetama rohkem ja kahjustajatega rohkem tegelema.

Aga süsteemsete insektitsiidide osas on Euroopa Liidu tasandil otsustatud, et need kaks, mis olid lubatud, on keelustatud. Alternatiivi süsteemsete putukatõrjevahendite osas vähemalt Eesti turul ei ole. Kontaktsed putukatõrjevahendid on aga keskkonnale palju mürgisemad.

Nii palju, kui olen kuulnud, on palju riike, kes on erilubasid süsteemsete putukatõrjevahendite kasutamiseks ikkagi andnud.

Kui suur katsumus põllumehele on karmistunud keskkonnanõuded, integreeritud põllumajanduse põhimõte?

Näiteks minu jaoks on see päris kurnav. Olen vanuses 50+ ja taimekaitsetöid oma 600 hektari peal teen ise. Neid teha ainult hommiku-, õhtu- ja öötundidel on väga keeruline nii pereelu kui ka tervise seisukohast.

Kui sooviksin järgmise võimsusastmega pritsi soetada, mis teeks töö efektiivsemaks, maksaks see kümneid tuhandeid. Tänapäevased taimekaitsepritsid maksavad 70 000 kuni 250 000 eurot.

Minu loogika ütleb, et kuna see oleks ka keskkonna huvides, võiks riik Euroopa Liidu raha kasutamise juures toetada seda tüüpi keskkonnainvesteeringuid, et põllumehed saaksid osta pritse, kus oleks välditud ülekate, põllu servadest möödapritsimine, kus oleks triivi vähendavad tehnoloogiad, et saaks ka veidi tugevama tuulega töid teha. Et inimlik eksimine oleks minimeeritud. Ka selle osaga on vaja tegelda, mitte ainult taimekaitsevahendite keelustamisega.