Juhuseid ei ole olemas. Just nõnda mõtlesin, kui jalutasin 7. oktoobri hommikul Eesti Noorsooteatri poole. (Südames kutsun seda maja ikka Nukuteatriks, küllap elu lõpuni, aga jäägu see...) Mõtlesin, et Betti Alveri luuletusel põhinev lavastus esietendus vaid päev enne Mari Tarandi lahkumist. Otsekui lugupidamisavaldus. Kujutlesin, kuis oleksime Mariga koos lavastust vaadanud ja pärast arutanud, oli ju Betti Alver tema eriline lemmik.
Tellijale
Minu pisike päikene pingil oli katki
Kavalehel kirjutab lavastaja Karl Sakrits südamlikult, et temagi on Jõgeva laps nagu Betti Alver. Imetore, et kavalehel on Alveri luuletus kirjas. Seda saab lugeda, kes uuesti, kes esimest korda. Laps saab luuletust laval nähtuga võrrelda, koos vanematega või endamisi edasi arutada.
Ainuüksi idee, et lavastuse kaks tegelast on õekesed, kes kannavad Betti Alveri eesnimesid, teeb südame soojaks. Laura Nõlvak on Vilhelmine ja Kaisa Selde Elisabeth. Nad näevad tõesti välja nagu päris õed, mõlemad heledapäised, juuksed vallatus hobusesabas hüplemas. Aga eesnimede jagamine jätab õhku ka võimaluse, et tegu on luulelise, kujuteldava mängukaaslasega.