Kadri Noormets liigub päris teatri poole

See on meie kolmas – sellest ka sina-vormi kasutamine ­– trükitud usutlus kuue aasta jooksul, kaks eelmist ilmusid kultuurilehes Sirp. Seriaalsusel on põhjendus: nii nagu Kadri Noormets näeb oma uuslavastust pusletükina loomingulises tervikus, on ka vestlus eluprotsessi osa.

Kadri Noormetsale tundub, et elus on väga palju resultaadipõhisust. «Arvame, et teeme mingi asja valmis, aga elu kontekstis on ju kõik kestev ja muunduv. Eriti tänases maailmas ei saa tegemisi ja loomingut võtta eraldiseisvate üksikute tükkidena. Näiteks üht lavastust tehes näen alati laiemat pilti, näen oma loomingut tervikuna. Mulle meeldib teadlikult panna oma tervikloomingu-pusle hulka uusi tükke,» selgitab Noormets.

Milline on sinu rada kunstnikuna olnud? Nüüdseks oled lavastanud Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval ja Kanuti Gildi SAALis, Rakvere teatris, Tartu Uues Teatris. Kust oled alustanud ja millise kaarega siia, Tartusse jõudnud?

Pean oma teatritee alguseks lapsepõlve. Olen juba algkoolis oma Ugala suure saali pearolli muusikalis ära teinud: Ivo Eensalu lavastatud «Mary Poppins»! Lavastust mängisime väga palju, isegi Estonias. Lapsena tegin veel mitmes lavastuses kaasa, aga «Mary Poppins» oli kindlasti stardipunkt. Edasi läks mu rada läbi alternatiivse kaasaegse tantsuteatri, aga olen seda alati nimetanud teatriks.

Liigun üha enam n-ö päris teatri poole. Sisimas olen ma aga leiutaja, mul on raske leppida teatri toimimise süsteemi üle võtmisega. Ja mõneti on see kindlasti tülikas. Lisaks teatrile olen aga oma ellu ka palju teisi asju sisse lasknud, teater ei ole enam nii kõikehõlmav mu jaoks. Huvi teatri vastu ei ole nõrgemaks jäänud, aga on muutunud sügavamaks, selgemaks. Küsin iga kord, mida ma teen, milleks, kellele.

Sinu loomingu huvikese on ikka olnud lava ja saali vaheliste suhete mõtestamine, tunnetusliku ruumi loomine. Kas see on jäänud samaks?

See huvipunkt on jäänud ikka samaks. Samas olen järjest rohkem lasknud tundmatuid sisse.

Mis need tundmatud on?