Juhtkiri ⟩ Elu on teater (1)

Viimased kümme aastat on külastuste arv järjepidevalt kasvanud, tekitades iga uue hooaja alguses tunde, et ega need arvud lõputult taevasse kerkida saa. Mullune aasta jääb tõenäoliselt ainulaadseks erandiks, sest sellele järgnev kooonaperiood sulges mitmeks kuuks teatrite uksed. Samuti­ kahandavad külastusnäitajaid paljud hilisemad piirangud ja sellest tulenevalt kesisem müügitulu, mis ei võimalda igal lennukal ideel maksumuse tõttu lavale jõuda. Samuti seisavad kultuuriasutused sundvaliku ees, kus mitmed ambitsioonikad tähtsündmused ja projektid tuleb vaimusilmas väiksemaks mõelda.

Nii ei saa ka 2021. aasta Eesti teatritele kerge olema. Kuni toimiv koroonavaktsiin pole maailmas turule jõudnud, eelistavad paljud külastajad rahvarohkeid kohti vältida. Eriti ettevaatlikud peavad olema vanemaealised inimesed, kes on alati olnud kultuuriasutustele tänuväärne sihtrühm.

Tõusud ja mõõnad on iseloomulikud igale tegevusvaldkonnale, ei ole ka teatrid siin erandiks. Tänastelt kultuurikülgedelt saab muu hulgas lugeda, et näiteks 1989. aastast kuni 2009. aastani vähenes teatrikülastuste arv järjepidevalt. Tõsise hoobi võis toona anda ka ülemaailme majanduskriis. Eks kultuuri tarbimisega tavaliselt olegi nii, et kui leivale ei saa iga päev vorsti panna ja töökohta ähvardab koondamine, siis esimene koht, kust kokku hoida, on ikkagi meelelahutus. Näiteks kui pangandusest alguse saanud majanduslangus oli saavutanud oma põhja, käis teatris ligi 400 000 inimest vähem kui 2019. aastal.

Kuid pealtnäha keerukas olukorras on alati kasutamata võimalusi. Lauljad, tantsijad ja näitlejad elavad teatrile, see on nende kodu ja elustiil. Nende trumbiks on loomingulisus, mis lõi välja ka kevadise seisaku ajal, kui kultuurirahvas hakkas iseseisvalt organiseerima veebikontserte ning kasutust leidsid muu hulgas lauluväljaku seni rakendamata jäänud funktsioonid.

Kuna statistiliseks kasvuveduriks on headel aastatel olnud valdavalt suuremate linnade draamateatrid, siis ehk on tulevikus eriprojekte silmas pidades mõistlik etenduste andmisega rohkem maapiirkondadesse liikuda, jättes kinnisemad saalid tervise huvides paremaid aegu ootama. Usutavasti armastab rahvas teatrit sõltumata selle füüsilisest asupaigast ning on valmis oma lemmikartistidele järgnema kasvõi mahajäetud tehastekompleksidesse või heinamaale. Peaasi, et elus oleks jätkuvalt teatrit.

Eelmise aasta teatristatistika jääb meelde rekordilise külastatavuse ja etenduste arvu poolest, kuid järgnevad aastad sunnivad nii artiste kui ka publikut uue olukorraga kohanema. Eestlaste kultuurilembust arvestades on teatri parimad aastad loodetavasti veel ees.