Maapiirkondade samastamine ääremaaga kirjeldab neid majanduslikult mahajäänu, kauge, poliitiliselt sõltuva, nõrga ja sotsiaalprobleemidega. Mõnel juhul võimendab maapiirkondade ääremaakuvandit ka narratiiv, mis rõhutab ääremaa kogukondade endi vastutust kohaliku arengu (ja ühtlasi mahajäämuse) eest või kujutab neid omal süül läbikukkumise näidetena. Viidatakse näiteks kohalikule «kolhoosimentaliteedile» või ebamõistlikule vastuseisule «tänapäevastele» arengutele. Selle tagajärjel ei seostata maapiirkondi mitte ainult negatiivse ääremaisusega, vaid pannakse neile ka vastutus, jättes mulje, et «maal pole midagi head». Pideva kordamise kaudu muutub see seos lugejaskonna ja laiema üldsuse silmis iseenesestmõistetavaks.
/nginx/o/2020/10/09/13401212t1h9a23.jpg)
/nginx/o/2020/10/09/13401185t1h76b6.jpg)
/nginx/o/2020/10/12/13409463t1hed98.jpg)