Raskesse seisu sattunud hotellijuhid püüavad päästa, mida päästa annab

Feliks Mägus ei tea, kuhu viis kilo kehakaalu kuu ajaga kadus. Aga seda teadis ja tundis ta küll, et keeruline on. Kümme tosinat inimest, kes tema juhitavas Nordic Hotel Forumis töötasid, olid ju harjunud iga kuu ilma mingi viivituseta palka saama. Ja saidki.

Kuid kevadel muutus kõik.

«Kukkumine oli räige,» tunnistab Mägus, kes sai suve lõpus 60. «Lihtsalt kukkus nagu kaljult alla.»

Kukkus Mäguse elutöö, Tallinna kesklinnas Viru väljaku servas asuva Nordicu külastajate arv. Kui tavaliselt olid nad aprillis toonud hotellile 600 000 eurot, siis tänavu samal kuul tõid kõigest 16 000. Mais olid vastavad arvud 900 000 ja 36 000.

Isegi põhikooli õpilane saab aru, et nii kokku kuivanud sissetulekust 120 töötajale palga maksmiseks ei piisa. Liiati arvestades, kui suured on 267 toaga hotelli pidamise muud püsikulud.

Mägus, kes on kogu teadliku elu veetnud hotelliäris, avanud Nordicu kõigest aasta enne eelmise suure kriisi, 2008. aasta masu puhkemist, tundis, et koroonapandeemiast tingitud kevadine elu seiskumine tekitab suurt stressi. Lõpuks oli ta oma hotellis töötanud paljudega koos juba aastaid, mõnega isegi aastakümneid, ning adus, kui suurt vastutust ta nende elukäigu ja hakkamasaamise eest tunneb.

Too stress, oletab Mägus, võttiski viis kilo justkui märkamatult kaasa.

Kuid ega kilode kaotus teda aidanud ega midagi kergemaks teinud. Märtsi keskel valitsuse kehtestatud eriolukord tähendas, et kärpida tuleb ka hotelli personali. Päevapealt sai talle selgeks, et koroonapandeemia ei lähe niipea mööda; sai selgeks, et asi ei lähe ainult hulluks, vaid läheb väga hulluks.

«Nagu noaga lõigati ära – kõik kliendid kadusid,» meenutab Mägus seitsme kuu tagust aega.