Kiire ja jõuline album

«No Flag Will Fly Foreveri» näol on vaieldamatult tegemist kõrgekvaliteedilise kauamängivaga. Viimistletud helikeel ja õige helitasakaal vokaali ja instrumentaali vahel annab kogu albumile klaari kõla, mis on nii klappidest kui ka kõlaritest kuulates täiesti klass omaette. On tunda ja kuulda, et Horror Dance Squadi laiem eesmärk on teha muusikat, mis vastaks maailmatasemele, kuid samal ajal teha Eesti kontekstis midagi säärast, millest võib-olla puudus on.

Albumil oli tõepoolest tugev algus. Lugude «Party All Life Till Our Souls Go Home» ja «Burn This Place Down» järjestikune mängimine andis alust arvata, et «No Flag Will Fly Forever» mängib ühtse jutina algusest lõpuni, erinäolised lood sujuvalt üksteisesse sulamas, luues seeläbi albumist kompaktse terviklahenduse. Sellist sujuvat sulandumist oli paraku kuulda vaid kolme esimese loo juures, mis kummalisel kombel kõlasid kogu albumi pealt kõige isenäolisemana, sest sealt edasi muutus album ühekülgsemaks.

See on kiire ja jõuline album, kohati isegi liiga kiire ja jõuline, tormab aina ühtlase galopiga edasi. 44 minuti sisse oleks pidanud mahtuma vähemalt üks hingamispaus, lisaks nendele üürikestele pausidele kahe loo vahel, midagi, mis oleks tempot maha tõmmanud ja vaheldust pakkunud. Ehk mitte päris ballaad, ent ma olen kindel, et mõni kombekohane kuldne kesktee oleks andnud albumile selle vajaliku nüansi, mis oleks ühtlasi näidanud, et Horror Dance Squad pole pelgalt üht trikki oskav poni.

Läbi albumi hakkasin ma pidevalt puudust tundma puhtast vokaalist. Kas siis oli vokaal minu jaoks liialt deformeerunud või esines seda kohati nii vähesel määral, et mu kõrvu puges igatsus vahelduseks kuulda midagi malbemat, sest läbivalt vali ja agressiivne vokaal oli tõepoolest väsitav. Puudu jäi häälemängust, häälevolüümi vaheldumisest ja kohati näis, et eelkõige isegi hääletooni variatsioonidest, ning mõnikord oli suisa pisut raske mõista, kus üks lugu lõpeb ja teine algab.

Mul läks umbes pool albumit aega, et mõista, et «No Flag Will Fly Forever» meenutab mulle Bring Me The Horizoni 2013. aasta albumit «Sempiternal». Seda nii kontseptsiooni kui ka helikeele poolest. Peaaegu nagu polekski võimalik metalcore’i teha isikupäraselt. Pärast seda oli üsna raske seda sarnasust ignoreerida ning paratamatult oleksin tahtnud, et Horror Dance Squad kasutaks oma sõnumi edastamiseks eesti keelt, et mitte kõlada ühena paljudest.

Horror Dance Squad pole kindlasti halb ansambel, kuid paraku kujunes «No Flag Will Fly Foreverist» stabiilselt monotoonne ja turvaliselt välja mängitud album. Ma olen kindel, et neil on nii oskused kui ka ideed, et viia kollektiiv muusikas järgmisele tasemele, kuid praegu paistab, et nad tahavad eelkõige demonstreerida seda, milles nad juba head on, mitte proovida midagi põletavalt ägedat.