Armeenia ja Aserbaidžaani sisepinged toidavad sõjamasinat (1)

Kahest riigist on tugevam riigisisene surve Aserbaidžaanis – see tuleneb riigi praegusest sisepoliitilisest kriisist. Alles veebruaris toimusid aserite erakorralised parlamendivalimised seoses selle laialisaatmisega detsembris. Opositsiooni jaoks ei jätnud president Ilham Alijev suuremat võimalust, arvestades kehtivat süsteemi, kus vastaspool ei saa valimiskampaaniat läbi viia.

Oluline hetk saabus aga Valgevene protestidega, mis andsid ka Aserbaidžaanis tõuke autoritaarse riigikorra vastastele ning teisitimõtlejate vaigistamine muutus aina raskemaks. Antud juhul on rahvuslik võitlus Mägi-Karabahhis vahend, mis aitaks rahval taasühineda.

Aserbaidžaan on õpikunäide hegemoonilisest autoritaarsusest, kus ametlikult on opositsioonil luba eksisteerida, kuid neil puudub mõju valitsemisele. 1990. aastatest võimul olnud Uuel Aserbaidžaani Parteil (YAP) on parlamendis enamus ning ta otsustab riigi käekäigu üle. Läbi aastate on vastaste elu tehtud võimalikult keeruliseks – markantse näitena on oponentide kontorite loomine kesklinna olnud aastakümneid raskendatud, mistõttu on need kolinud äärelinnadesse ning isegi rannapiirkonda.