:format(webp)/nginx/o/2020/10/07/13397495t1h081c.jpg)
Filmi «O2» võiks nimetada naljatlevalt Eesti «Tenetiks». Mitte seepärast, et mõlema keskmes on spioonid, mõlemas näeb Pärnu maanteed ja mõlemas on võtmestseen stardirajal ootava lennukiga. Ennekõike on mõlema näol tegemist omas kontekstis üüratu eelarvega linalugudega, mis toodud kinodesse riskantsel, mõlemat jalga lonkava piletimüügi ajal.
«O2»-le on teed teinud juba kaks kevadest edasi lükkunud kodumaist mängufilmi, Janno Jürgensi «Rain» ja Veiko Õunpuu «Viimased», ent mõlemad ongi rihitud pigem kitsamale publikule. «O2» on vastupidiselt suurejooneline vaatemäng, mis kiikab alati Eesti vaatajat paeluvasse lähiajalukku. Lähiajalukku, mille arme avab juba üksnes aastaarvu nimetamine. Antud juhul 1939: II maailmasõtta juhatanud murdeline aasta, mil Molotov ja Ribbentrop allkirjastasid mittekallaletungilepingu salaprotokolli ning Nõukogude Liit esitas ultimaatumi armeebaaside rajamiseks Eesti territooriumile.
/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)