Julia Laffranque: Estonia hukk ja õigus tõele (33)

Kuigi inimõiguste valdkonnas on juba pikka aega rõhutatud, et oluline on saada teada tõde inimõiguste rikkumisest, on eraldiseisev «õigus tõele» alles välja kujunemas. Sellele lisanduvad püüded sisustada «õigus informatsioonile» niimoodi, et see võiks aidata kaasa inimõiguste rikkumiste tuvastamisele ja ennetamisele.

Õigust tõele mõistetakse tänapäeval inimõiguste kontekstis mitte filosoofilises või metafüüsilises tähenduses, vaid kui õigust kindlaks teha fakte ja olla informeeritud asjaoludest, mis viisid võimaliku inimõiguste rikkumiseni. Õigust tõele võidakse seostada ka menetlusõigusega selliselt, et inimesel peab olema tagatud tõhus õiguskaitse tõe teadasaamiseks.

Euroopa Liidu õiguses seotakse kriminaalasjades ohvrikaitse küsimustes tõde ja väärikus riikide kohustustega. Nii ütleb näiteks ELi kuriteoohvrite õiguste kaitse direktiivi preambul, et ohvrile antav teave peaks olema piisavalt üksikasjalik, tagamaks austav suhtumine ohvrisse ja võimaldamaks tal teha teadlikke otsuseid menetluses osalemise kohta.

Inimõiguste vallas tuleb õigus informatsioonile kindlustada nii võimalikele inimõiguste rikkumise ohvritele, nende lähedastele kui ka laiemale avalikkusele. Toon selles kontekstis kaks näidet Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast.

Esimest korda jõudis mõiste «õigus tõele» kohtu praktikasse otsesel kujul 2012. aasta lahendis, mis puudutas vaidlust El Masri vs. Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (praeguse nimega Põhja-Makedoonia Vabariik). Saksamaa ja Liibanoni kodanik El Masri peeti 2003. aasta detsembris kinni Põhja-Makedoonia piiri ületamisel ning viidi sunniviisiliselt Skopje hotelli, kus teda hoiti tahtevastaselt 23 päeva ja küsitleti seotuse kohta terroristlike organisatsioonidega. Põhja-Makedoonia ametivõimud andsid ta üle USA Luure Keskagentuurile (CIA), kes kasutas piinavat ülekuulamistehnikat ja viis ta lennukiga tahtevastaselt Afganistani USA sõjaväebaasi. 2004. aasta mais toimetati ta tagasi Euroopasse.