Sina ei pea mitte emaks saama! (25)

Keskne teema on siin naistele pandud ühiskondlike ootuste ümbermõtlemine ja -nihutamine. Kapajeva keskendub näitusel esmalt popkultuuri ja peavoolumeedia nähtuste-nähtumuste kriitilisele mõtestamisele: naise keskiga, vananemine ja emaduse temaatika kobatakse-surfatakse läbi «pealispinnati». Sellest saabki minu jaoks näituse peamine mõiste ja metafoor.

Saali esimeses otsas olev video «Kümme viisi, kuidas mitte muutuda nähtamatuks keskealiseks naiseks» on inspireeritud samalaadsetest Youtube’i eneseabivideotest. Selles näeb üleni rohelisse riietatud tulnukalikku naist, kes hakkabki ükshaaval järgima mitmesuguseid soovitusi varases keskeas naistele, kes kardavad nähtamatuks ja üksikuks jäämist.

Sisu asemel muutub huvitavaks just naise «kostüümivalik», viimane meenutab nimelt videote filmimisel kasutatavat green screen’i, rohelist tausta. Kapajeva justkui viitab 40ndates naiseks olemisele kui teatud pinnale: keskeas naine on muundunud taustaks – millelegi muule –, sooritagu ta siis eeskujulikult noid soovituslikke harjutusi või mitte.

Ühiskondlikus plaanis on keskeas naine ikkagi ageism’i ehk vanusesurve ja muude eelarvamuste tõttu sunnitud esmalt kellegi teise mõtete ja tunnete peegeldaja rolli. Ta on tapeet, teiste soovide ja projektsioonide pind ning tal justkui puudub oma agentsus või algatusvõime. Ja mida vanemaks naine jääb, pärast teatud «parim enne»-kuupäeva kukkumist, muutub tema eesmärgiks olla esmalt kellegi teise olemasolu projektsioon. See on see, mis tagab talle selles eas mingisugusegi agentsuse.

Üldjuhul muidugi on sellesama agentsuse või algatusvõime tagasipeegeldajad naisele tema enda lapsed, aga mis juhtub nende naistega, kel neid pole ja kes ei tahagi neid saada?

Homse naise keha

Üks näituse plusse on selge teemapüstitus ja selle ligipääsetavus. Teosed kohati võimendavad kritiseeritavaid stereotüüpe, keerates neid pehmesse groteski, samas jälle võetakse ühemõtteliselt vastanduv positsioon ühiskonnas levinud hoiakutele.

Kapajeva näitus langeb ju aega, mil naise kehast on saanud ka üks tulisemaid debati- ja võitlusvälju Eestis. Näib, et naise keha tahetakse kuuluma panna endiselt pea ükskõik kellele, aga mitte naisele endale. Selle taustal on äraütlemata sümpaatne näha näitusel kolme seinale kinnitatud-löödud rohelist särki, mille peale on kirjutatud: «My life function is not related to parenthood» («Minu elufunktsioon-eesmärk pole seotud vanemaks saamisega»).

Üks Maria Kapajeva näituse plusse on selge teemapüstitus ja selle ligipääsetavus.

Kuna juhtusin samal ajal lugema Barbara Dudeni 1991. aasta raamatut «The Woman Beneath the Skin» («Naine naha all»), milles autor uurib, kuidas 18. sajandi naised ühes Saksamaa väikelinnas Eisenachis oma keha kogesid-tajusid, võimendasid ning täiendasid näitusel kogetu ja raamatust loetu üksteist. Viimane keskendub modernse (ja ka tänapäeva) keha ja sellele eelneva aja naise keha kogemisviiside võimalikule eristamisele. Raamat läheb Kapajeva näitusega huvitavasse resonantsi. Reproduktsiooni mõiste tekib Dudeni sõnul produktsiooni mõiste taustal ehk hetkel, mil «tootmise» mõiste liigub 1850. aastate paiku demograafia, poliitökonoomia ja majandusanalüüsi keskmesse.

Homo Oeconomicus sünnib paralleelselt uue arusaamisega naise kehast: naisest saab «tööjõu taastootja». Reproduktsioonist saab sel perioodil naise elementaarne s(t)aatus, mis kinnistab-kinnitab naise keha just tööjõu konteksti. Naiseks olemise võrdsustamine «paljunemisaparaadiga» toob kaasa niinimetatud generatiivse protsessi (generatio) lõpliku muundumise ja asendamise reproduktsiooniga, mis peegeldabki ennekõike majanduslikult-tootvalt mõtlevat ühiskonda. See ongi periood, mil emaks saamisest saab naise õigeim ja õilsaim olemise kreedo.

Enne viimast tantsu

Näitusega samanimelises videos näeb jällegi green screen’i, küll aga toimib see sel korral päris «rohelise taustana», mille ees näeb tantsimas naisi neile endile meelepärases stiilis. Teos mõjub justkui vastandina esimesena kirjeldatud videole. Need naised ei kehasta enam ise rohelist tausta, ei mässi end nähtamatuks tegeva sisse, vaid on võtnud nõuks – kehaliselt – end kehtestada, algatusvõime on tantsu läbi tagasi võetud.

Populistid võivad küll olla traditsioonilise perekonna peamised kuulutajad-läbisurujad, aga ka neoliberaalidele on selline suhete konstellatsioon oma hegemoonia elluviimiseks hädavajalik. Need poliitilised jõud reprodutseerivad üksteist. Ühiskond, kus majandusloogika on imbunud pea igasse inimeseks olemise prakku, on võtnud juba ammu vaikivaks eelduseks selle, et õige naiseks olemise juurde käib paratamatult ka emaks saamine. Et seda päriselt õõnestada, peab aru saama, kes on praeguse poliitika tõelised isad ja pojad.

Olles ise 32-aastane naine, kes samuti lapsi ei soovi ega näe ka põhjust, miks ta peaks naise rolli ühiskonnas esmalt realiseerima just emaks saamise-olemise läbi, rääkimata sellest, et miks peaks üldse olema mingit «naise rolli» ja selle «realiseerimist» (ja vastavalt ka «mehe rolli» ja selle «realiseerimist»), jään lootma, et maailma lõpus, enne viimast tantsu, näeb sellist paljusust, kus monogaamia kõrval eluleb-õitseb ka polüamooria; on lapsi, keda kasvatatakse üksiti, paariti; aga on ka lapsi, keda kasvatatakse suuremas kollektiivis; on lapsi kahe või isegi nelja emaga ja/või kolme või viie isaga ning mõiste «perekond» võib tähistada vabalt ka seda, et ma jagan oma maailma ja elukohta üksiku, täiesti õnneliku lastetu naisena näiteks kolme kassi ja/või viie koera ja/või 25 potitaimega. Ja see on jumala OK! Ka nende jaoks, kes usuvad ainult ühte jumalat – ka sellist, kes ei tantsi.

Aga selleks peame pealispindadest siiski kaugemale kaevuma, veel sügavamale naha alla. Ja mitte ainult naise omasse, vaid ühiskonna struktuuride enda kudede alla, mis põlistavadki ju inimeseks – sealhulgas ka naiseks (!) – olemise viise.