Kristina Herodes: Armastavad vereimejad (9)

Mis sa ründad mind, sa oled mu vastu paha! Lööb jalaga vihaselt vastu maad ja kepsutab minema. Vana hobune ohkab ja veab koormat edasi. Tegelikult kahte koormat, sest noor ratsu pole nõus oma koormat ise vedama.

Ma ei räägi loomulikult hobustest, vaid vanemate kulul elavatest täiskasvanud lastest. USA viimaste uuringute järgi on nende hulk koroonaga plahvatuslikult tõusnud, ületades poole piiri – tervelt 52 protsenti. Mõned teada-tuntud nn musta lamba maad on veelgi hullemas seisus: Itaalias aeleb vanema kraes 67 protsenti täisealistest lastest, samasugune on olukord Kreekas. Ma ei hakka lahkama kultuure, kus kooselamine ongi kombeks, kuid seal otsustab kõike majaisand ja kindel hulk kohustusi jääb noore kanda.

Eestis justkui pole probleemi. Suuremal osal noortest on õnneks nii vabaduseiha kui ka südametunnistust. Aga kuna seesugune praktika on erandlik, pole ka kombeid, mismoodi kooselamine talutav võiks olla. Üks on selge kui päev: täiskasvanud inimene kannab oma kulud ise. Toit ei ilmu maagiliselt külmkappi ega roni sealt ise lauale. See on laste privileeg. Aga kas parasiitlust harrastav terve mõistusega inimene seda tunnistab? Kindlasti mitte. Ta asub innukalt hämama. Vanema mõjutamiseks on head emotsionaalsed argumendid: aga see on ju minu kodu! Aga ma olen ju sinu laps! Jah, erandjuhul võib laps koju tagasi tulla, kuid see varjupaik ei ole igavene. Niipea, kui vintsutustest toibutud, sirutatakse oma tiivad, ja kes neid treenib, sel tiivad ka kannavad. Või hooldab noorem viletsat vanemat või vastupidi. Aga on ka hulk mugavuslapsi, kel pole peale laiskuse ainsatki õigustust vana hobuse koorma otsas pikutamiseks.

Last ei tohi lüüa. Aga kas vanemat võib? Miks me aktsepteerime peresisest parasiitlust ja ei lähe oma ühiskonna vanadele appi?

Loomulikult ei võta ma seda lugu kusagilt statistikast, ikka elust enesest. Meie vanemad on nõukaaja inimesed. Nad on väga vintsked ja vastupidavad – hädaldavad ehk küll, kuid abi ei palu. Kui mõni tunnistab moka otsast, et enam tõesti ei jaksa, on ta viimase piirini viidud. Kohtusin ühe sellise tubli hobusega, kes suud paotas ja tõde tunnistas. Pikk elu tööpõllul rassitud, 80 aastat turjal. Tervis jukerdab, küll tahaks hinge tõmmata... aga ei saa, teine, 40-aastane, pole nõus pisutki pingutama.

Kõrvalseisjat selline asi šokeerib: see on ju sulaselge ebaõiglus, armastava vanema ärakasutamine. Seesolijad aga näevad asja omas kõverpeeglis. «Mul hetkel ei ole sobivat tööd!» Hetk kestab aastaid. «Ega ma ei pea siis mingis nõmedas ameti ennast rihmaks tõmbama!» Sellele, et üksi kahe täiskasvanu arveid maksev vanem on end ammu rihmaks tõmmanud, arusaamist ei jätku.

Äsja tekkis jagelung perekonnaseaduse ümber, et kes võib kellega paari minna. Mitu korrust kõrgemal paikneb minu arvates inimlikkuse mõõde – vastastikuse hoolimise, austuse ja mittekahjustamise kohustus. Lisaks paarile laieneb see vanemalt lapsele ja lapselt vanemale. Last ei tohi lüüa. Aga kas vanemat võib?

Löömiseks on mitu viisi. Kõige levinum neist on vanema kurnamine tema jaoks üle jõu käiva koormaga. Miks me aktsepteerime peresisest parasiitlust ega lähe oma ühiskonna vanadele appi?

«Looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele on lubamatu. Looma pole lubatud rakendada ülemäära suure koorma ette ning sundida teda seda vedama.» Eestimaa Loomakaitse Liit on konkreetne. Kui midagi tuleks lisada perekonnaseadusesse, oleks see armastavaid vanemaid armsate vereimejate eest kaitsev punkt.