Mihkel Kunnus: riik ei saa seksuaalvähemusi aidata (19)

See, et kooseluseadusest ja seksuaalvähemuste õigusest ähvardab saada üks tulisemaid aruteluteemasid kohalike valimiste eel, on masendav. Mu silmis on see üks järjekordseid tõendeid täiskasvanulikkuse läbikukkumisest.

Ka kooseluseaduse ümber on oma seisukohti korrutatud juba sedavõrd, et see võtab traditsiooni mõõtmed – juba pikki aastaid tulevad teatud seltskonnad aeg-ajalt kokku ja kordavad rituaalselt teatud lauseid. Et mitte saada osaliseks selles rituaalis, käsitleksin teemat selle nurga alt, milles pole seda kohanud tehtavat.

Selleks on mõtteline punkt, milles säilib teoloogia ja eksistentsialismi alatine aktuaalsus isegi siis, kui näiteks riik ja ülikool sellest parasjagu välja ei tee. See on isiklik maailmas olemise kogemus, mille suhtes kõik printsiibid, õigused, institutsioonid jms jäävad ikka teisejärguliseks. Seal punktis on patuproblemaatika. Kohe tuleb täpsustada, et patt ei tähenda siin mingit moralistlikku süüdistust, vaid ontoloogilist puudulikkust, inimeksistentsi olemuslikku puudulikkust ja piina­rikkust, mida inimene ise parandada ei saa.

Optimistlik mentaliteet sunnib sellest mööda vaatama, mitte virisema ja pessimistlikult soiguma, vaid olema konstruktiivne ja n-ö positiivse ellusuhtumisega. Kuigi koroonakriis näitas päris kenasti, kuivõrd teravalt võib tagasi lüüa selline üldine reipus, kui surelikkuse fakti liiga eiramatult meelde tuletatakse. Tõlgiksin siis sõna «patt» ilmalikku keelde kui eksistentsiaalse ebatäiuse, mida inimene leevendada ei saa.

Kas homoseksuaalsus on patt? Jah, on. Esiteks tuleb kohe juurde rõhutada, et kõik inimesed on patused.