:format(webp)/nginx/o/2020/09/29/13380184t1hd99f.jpg)
Krimikirjanduse juures on mind alati köitnud detektiivide tegelaskujud ning viis, kuidas autor neid lugejale tutvustab. Romaanisarja avalugu on justkui tutvuse sõlmimine uue inimesega, kellest saab lugemise käigus kas hea tuttav, kelle tegemistele ka edaspidigi kaasa elada, või siis keegi, kellest enam midagi teada ei taha. Just nagu eluski.
Elly Griffithsi loodud Ruth Galloway on kohtuarheoloogia õppejõud, kes elab peaaegu inimtühjas paigas Inglismaa idaosas Norforki maakonnas asuva Saltmarshi raba serval, ainsaks põlisnaabriks linnukaitseala vaht David. Ruth on 39-aastane, kannab suurust number 44 ja nimetab end vallaliseks üksikuks ülekaaluliseks naiseks, kellel on kassid. End lohvakatesse tumedatesse riietesse ja töösse peitnud «eklektilise» raamatumaitsega naine, kes ise ei märkagi, kui veetlev ta tegelikult on.
Krimilugu käivitub siis, kui doktor Galloway töökohta North Norforki ülikooli saabub peainspektor Harry Nelson. Ruthi kodu lähedalt Saltmarshi rabast on leitud lapse luud. Õige pea selgub, et säilmed pärinevad ligikaudu aastast 650 eKr. Kuid Nelsonit vaevab kümne aasta tagune, seni lahenduseta jäänud juhtum, kus kadus viieaastane Lucy.
Ootamatult kaob ka teine väike tüdruk, neljane Scarlet. Juhtumeid seovad Nelsonile adresseeritud kirjad, mis on täis tsitaate piiblist, Shakespeare’ilt, T. S. Eliotilt, aga ka skandinaavia ja kreeka mütoloogiast ning paganlusest ja arheoloogiast. «Arheoloogid on detektiivid,» oli kunagi öelnud Ruthi juhendaja, kuid kas ta ikka pidas silmas amatöördetektiivi mängimist?
:format(webp)/nginx/o/2020/02/10/12933565t1h8486.jpg)