/nginx/o/2020/09/29/13380159t1h0943.jpg)
Võib vist julgeda oletada, et Olav Ehala laule teab Eestis igaüks. Rohkem või vähem. Kõigepealt «Nukitsamehe» muusikat ja sealt edasi (või ka tagasi) ehk ka teisi. Olav Ehalat teatakse samuti. Ta ei ole helilooja, kes tegutseks kuskil kulisside taga. Ta on oma muusika nägu ja armastusväärsed tunduvad mõlemad.
Ehala muusika on ehalalik, mis omakorda tähendab, et see on originaalne. Teda ei anna segi ajada. Enamasti on see muusika päikeseline («Päikeseratas» on ju üks neist igaühele sujuvalt ja paratamatult alateadvusse vajunud lugusid) või kunstifilosoofilisemat sõnavara kasutades apollooniline. Too apolloonilisus toimib aga pigem pinnavirvenduse kui sügavusperspektiivina, ehkki üks ei välista teist. Ja ärgem omistagem siinkohal ka ühele teisest suuremat väärtust, nagu kiputakse mõnikord pop- ja nn süvamuusikat eristades tegema.
Ehalat on peetud ka nende justkui kahe eraldiseisva sfääri või loogika vahel seisjaks. Tema muusika annab end kuulajale võrdlemisi kergesti kätte, ent mäng ja selle ilu jäävad siiski huvi ning mõnuga jälgitavaks. Ootamatused on samuti üks tema firmamärke.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)