Video ⟩ Kunst sinu ümber. Kunstnik Maria Kapajeva: «Emaks saamine on valik, mitte elementaarsus» (2)

Maria Arusoo: Oma loomingus tegeled sa mitmete sotsiaalsete teemadega, mis kasvavad välja su enda minevikust ja praegusest elust. Räägi palun veidi selle tagamaadest.

Ma tunnen, et kunstnikuna ei ole mul sellest pääsu, olen oma mineviku ja identiteedi küüsis, seega ma pigem lahkan ja uurin seda – selles paratamatuses on potentsiaal.

Mitmed mu tööd tegelevad Narvaga, kust ma pärit olen, kuid pigem fookusega piiri ja teisesuse mõistel kui sellisel. Elada piiritsoonis, olla vene keelt kõnelev inimene Eestis, välismaalane Suurbritannias, naine, kes võitleb oma õiguste eest meeste poolt domineeritud maailmas – need on minu lähtekohad ja iseeneslikult ka mu teoseid läbivad teemad.

Näiteks tekstiil on mind läbi elu saatnud, mõlemad mu vanemad töötasid Kreenholmis ja ka ma ise olin peale majandusõpinguid neli aastat tekstiilitehase palgal, enne kui suundusin Londonisse visuaalkunsti magistrantuuri. Ma ei ole tekstiilikunstnik, kuid tekstiil nii teema kui ka materjalina meeldib mulle väga. Kangad sümboliseerisid mulle mässu oma ema vastu.

Kui ma üles kasvasin, soovis ta väga, et ma oskaksin õmmelda ja muud käsitööd teha, sest see oli oskus, mis igal «heal naisel» pidi olemas olema. See mäss oli suunatud minult oodatud rollide vastu siin ühiskonnas. Võitlesin selle vastu aastaid, kuid ühel hetkel sain kunstnikuna aru, et saan oma oskusi ja minevikukogemust kasutada oma loomingus ja selle ootuspärasuse ümber pöörata.

Sten Ojavee: Sinu näitus Tallinna Kunstihoone galeriis käsitleb naise positsiooni ühiskonnas ja rolle, mida ta justkui peaks täitma. Miks see kõik sind huvitab?

See on väga isiklik teema, mis kasvab välja nii mu enda kui ka paljude naiste elust mu ümber.

Sotsiaalne nähtamatus, mis sulle naisena osaks saab, kui ületad 40. eluaasta künnise ja oled otsustanud teadlikult mitte lapsi saada, on teema, mida arutatakse feministlikes gruppides, kuid mitte laiemalt ühiskonnas. See on ebamugav ja sageli sellest avalikkuses ei räägita.

Õigus otsustada oma keha ja staatuse üle võiks olla justkui elementaarne, kuid on kindlad rollid, mida naine peab täitma ja kandma, lastetus sealhulgas pole kindlasti see.

Huvitav on ka fakt, et keeleliselt väljendatakse lastetust alati puuduoleku või eituse kaudu – selle jaoks pole isegi eraldi sõna olemas. Kui keegi oleks mulle üles kasvades öelnud, et emaks saamine on valik, mitte midagi elementaarset, oleks see mu elu ja arengu märksa lihtsamaks teinud.

Ma soovin, et see näitus avaks ja näitaks võimaluste paljusust.