Pääru Oja: Inimene on ikka üks uskumatu tegelane. Ei leia ta rahu. (36)

Ent seda enam räägivad kaasa nappi sõnalist osa saatev miimika ja silmavaade. Vestleme Pääruga filmist ja elust Skype’i vahendusel, sest ta on kusagil eemal. Tema suur saladus püsib. «Tead, sellega on paraku selline lugu, et ma ei tohi öelda, kus olen ja millega hetkel tegelen.»

Väga salapärane. Niipalju saan aru, et oled välismaal. Ja see eemalolek on seotud tööga?

Seda küll. Olen välismaal ja see eemalolek on seotud tööga.

Kui kaua sa juba eemal oled? Ja kui kauaks?

Olen ära juba... millal ma siis tulin? Augustis! Nii et kuu ja kaks nädalat vast. Eemal olen põhimõtteliselt vist kuni kevadeni.

Kui palju sa Eestis toimuvat jälgid?

Praegu siiski suhteliselt vähe. Niipalju nägin, et teil oli hiljuti märkimisväärne torm. Hoian silma peal, kuidas te seal koroonaga hakkama saate.

Ega sa juhuslikult ei sattunud nägema Pärnu volikogu liikme Einar Paulsoni hoogsat kunstiloengut? Sellest räägitakse palju.

Sooh! Kusjuures midagi ma nägin. Väikest lõiku (läbi Skype’i kostab väikese viivitusega naeruturtsatus). See oli naljakas. Väga naljakas.

Ühest küljest naljakas, teisalt ikka kurb. Sisu oli ju selles, et kuna mees ise ega ka – nagu ta kinnitab – tema valijad modernset kunsti ei mõista, siis ei ole vaja anda ka raha sellise kunsti esitamiseks.

Kustkohast see tema piir jooksis? Mis perioodist tema hinnangul halb kunst pihta hakkas?

Näited olid eeskätt 20. sajandi esimese poole avangardistide teoste seast. Kui ta jutust õigesti aru sain, siis ilus oli viimati vast Claude Monet.

Et impressionistide värvilised asjad olid täitsa OK ja pärast...

... pärast hakkas õudne.