:format(webp)/nginx/o/2020/09/24/13368877t1he6a8.jpg)
«Te olete arusaamatud ja kaunid...» Nii ütles «Alibi» 5. septembri etenduse viimases monoloogis tegelane nimega Vana Mees. Ta ütles seda otse publikule. Silmast silma vaadates. Vabalt võin ka nõnda sedastada, et need sõnad ütles Toomas Suuman, täiesti vastutustundliku isiklikkusega, rollinimi või rollinimetus vaid asesõnaks küljes, ei ta asenda kedagi, kui saab olla koos ja kohal, nagu «Alibis» ollaksegi.
Võtsin Suumani lause endaga kaasa, toetun tema sõnadele tänuga. «Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud...» kirjutas luuletaja. Sõnad, sõnad, sõnad – neis sisaldub täieline üks kõiksus.
Kaunis sõna see arusaamatus. Aru saamatus. Kui mõelda ja öelda aegluubis. «Alibi» ajal saab aega luubiga vaadelda, hõrendada, sõrendada. Et see aeg ei oleks nii kiir küll tulema.
Andres Noormetsa mängud sõnadega, laval ja raadios, ja virgutavad sõnavara. Sõna vara. «Alibis» tunnistab Naine – Anneli Rahkema – end süüdi, et tal polla piisavalt sõnavara. Kõlab kui valetunnistus, kuna lavatekst põhineb trupi ühissõnavaral.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)